Väljaütlemata nõudmine avatuse järele on muutunud trendiks. Ootame, et lähedased ja sõbrad räägiksid meile kõike, analüüsiksid ausalt ja üksikasjalikult oma tundeid ja tegude motiive. Kutsudes last konfidentsiaalsele vestlusele, loodame kõige üle keenu siirale esitlusele. Aga kui me räägime üksteisele peaaegu kõike, siis milleks meil psühhoterapeute vaja on? Miks maksta teenuse eest, mida pakume üksteisele hea meelega ja tasuta?
"Ausus ei ole psühhoterapeudi eesmärk," kommenteerib psühhoanalüütik Marina Harutyunyan. — Ärge ajage psühhoanalüüsi seanssi segamini intiimsete vestlustega, kui jagame sõpradega seda, mida tunneme, millest teadlikult mõtleme. Psühhoanalüütikut huvitab see, millest inimene ise teadlik ei ole – tema teadvusetus, millest definitsiooni järgi ei saa rääkida.
Sigmund Freud võrdles alateadvuse uurimist arheoloogilise rekonstruktsiooniga, kui näiliselt tähtsusetutest kildudest, mis on võetud maa sügavusest või juhuslikult laiali, kogutakse kannatlikult terviklik pilt sellest, mis alguses ei paistnud mingit seost. Seega pole vestluse teema psühhoanalüütiku jaoks nii oluline.
Analüütik püüab avastada sisemist konflikti, millest me teadlikud pole.
"Freud palus patsiendil ette kujutada, et ta on rongis, ja palus tal nimetada kõik, mida ta akna taga näeb, jätmata tähelepanuta prügihunnikuid ega langenud lehti, püüdmata midagi kaunistada," selgitab Marina Harutyunyan. — Tegelikult saab sellest teadvusevoolust aken inimese sisemaailma. Ja see pole sugugi nagu ülestunnistus, milleks valmistudes usklik oma patte usinalt meeles peab ja siis neid kahetseb.
Analüütik püüab avastada sisemist konflikti, millest me teadlikud pole. Ja selleks jälgib ta mitte ainult loo sisu, vaid ka esitluse “auke”. Seal, kus teadvuse voog puudutab valusaid, ärevust tekitavaid piirkondi, kipume ju neid vältima ja teemast eemalduma.
Seetõttu vajame Teist, kedagi, kes aitaks uurida psüühikat, ületades selle vastupanu võimalikult valutult. Analüütiku töö võimaldab patsiendil mõista, milliseid tõelisi mõjusid ta teiste, sotsiaalselt soovitavate reaktsioonidega varjades maha surub.
Terapeut ei mõista öeldu pärast kohut ja hoolitseb patsiendi kaitsemehhanismide eest
"Jah, psühhoanalüütik jälgib reservatsioone või kõhklusi, kuid mitte eesmärgiga "kurjategijat" tabada," täpsustab ekspert. «Räägime vaimsete liikumiste ühisuuringust. Ja selle töö mõte seisneb selles, et klient mõistab iseennast paremini, omab realistlikumat ja terviklikumat vaadet oma mõtetele ja tegudele. Siis orienteerub ta paremini iseendas ja vastavalt sellele ka paremini kontaktis teistega.
Analüütikul on ka oma individuaalne moraal, kuid ta ei opereeri patu ja vooruse ideedega. Tema jaoks on oluline mõista, kuidas ja mil viisil patsient ennast kahjustab, et aidata tal olla vähem ennasthävitav.
Psühhoterapeut ei mõista kohut öeldu pärast ja hoolitseb patsiendi kaitsemehhanismide eest, teades hästi, et enesesüüdistused ülestunnistuse rollis ei ole eduka töö võti.