Tema raamatutest on saanud klassika ning nende põhjal valminud filmid on jõudnud maailma kinokunsti kullafondi. 3. jaanuar tähistavad Tolkieni fännid tema sünnipäeva. Pereterapeut Jason Whiting räägib inglise kirjaniku suurest armastusest ja naisest, kellest sai tema eluaegne muusa.
John Ronald Reuel Tolkieni teoseid loetakse kõikjal maailmas. Tema hobid, päkapikud ja teised fantastilised tegelased on muutnud maailmakirjanduse ja kultuuri nägu. Aga mida me teame tema elu suurimast armastusest?
"Ta oli erakordne laps, kes näitas hämmastavaid andeid. Ta armastas müüte ja legende, mängis malet, joonistas draakoneid ning oli üheksa-aastaseks saanud mitu keelt leiutanud,” räägib pereterapeut Jason Whiting, suhteteemalise raamatu autor. -Kõik teavad, et ta oli andekas, kuid vähesed teavad, milline oli parandamatu romantik Tolkien. Tema raamat Beren ja Lúthien ilmus 2017. aastal, aastakümneid pärast autori surma, kuid räägib talle südamelähedase loo. See on lugu armastusest ja eneseohverdamisest, mis on inspireeritud Tolkieni kirest oma naise Edithi vastu.
Sõprus muutus armastuseks
Tolkien kasvas üles Inglismaal 1900. aastate alguses rasketes oludes, kaotades keset noorukieas oma isa ja ema. Katoliku preestri isa Franciscuse eestkoste all olnud noor Ronald oli üksildane ning kaldus mõtisklema ja järelemõtlema. 16-aastaselt kolis ta koos vennaga väikesesse korterisse. Samas majas elas tüdruk, kes muutis Ronaldi kogu elu.
Edith Brett oli selleks ajaks juba 19-aastane. Tal olid helehallid silmad ja muusikaline võime. Ronald armus ja suutis Edithis vastastikuse huvi äratada. Algas lugu tüdruku sõprusest vendade Tolkienidega. Whiting kirjeldab, kuidas Ronald avas akna ja lasi korvi nöörile alla ning Edith laadis sellesse suupisteid, toites orbusid. "Nii kiire toiduvarude ammendumine võis huvitada tüdruku eestkostjat proua Faulknerit, kuna Edith oli sale ja väike ning tema pikkus oli vaid 152 sentimeetrit."
Inglise Romeo ja Julia
Edith ja Ronald veetsid üha rohkem aega koos. Nad teadsid, kuidas üksteist lapse kombel naerma ja lolli ajada – näiteks Birminghamis maja katusel teetoas kohtudes viskasid nad möödujate mütsidesse suhkrutükke.
Nende suhtlus häiris tõsiselt valvsaid isa Franciscust ja proua Faulknerit, kellele paar omistas hüüdnime "see vana daam". Moraalikaitsjad pidasid suhet sobimatuks ja olid ärritunud, et Ronald koolis vahele jättis. Leidlikud armastajad mõtlesid välja tingimusliku vile, mis toimis kutsungitena öösel läbi akende vestlemiseks.
Loomulikult ei takistanud neid keelud ja tõkked, nad lihtsalt pidid pingutama, et vandenõu pidada. Ühel nädalavahetusel leppisid Ronald ja Edith kokku, et kohtuvad maal. Ja kuigi nad võtsid kasutusele ettevaatusabinõud ja naasid isegi eraldi, märkas keegi nende tuttavatest neid ja teatas isa Franciscusele. Ja kuna umbes samal ajal kukkus Tolkien Oxfordi sisseastumiseksamitel läbi, nõudis tema eestkostja kategooriliselt Edithiga vaheaega ja seda, et noormees keskenduks lõpuks õpingutele.
Eestkostja oli kategooriline: Ronald ei tohiks järgmise kolme aasta jooksul Edithiga suhelda
Paari lahutada ei õnnestunud aga ja nad plaanisid taas kohtingut, kohtusid salaja, istusid rongi ja põgenesid teise linna, kus läksid juveelipoodi teineteise sünnipäevaks kingitusi otsima – neiu sai 21-aastaseks, Ronald – 18. Kuid ka seekord oli nende kohtumisel tunnistaja ja jälle sai isa Franciscus kõigest teada. Seekord oli ta kategooriline: Ronald ei peaks Edithiga suhtlema järgmise kolme aasta jooksul, kuni tema kahekümne esimese sünnipäevani. Noortele armastajatele oli see tõeline löök.
Tolkien oli masenduses, kuid täitis kuulekalt oma eestkostja käsku. Järgmise kolme aasta jooksul sooritas ta kolledžieksamid ja asus elama Oxfordi, kus mängis ragbit ning õppis gooti, anglosaksi ja kõmri keelt. Üliõpilasellu sukeldudes ei unustanud ta aga oma Edithit.
tagastamine
Oma kahekümne esimese sünnipäeva eel tõusis Ronald voodis istukile ja vaatas kella. Niipea kui südaöö saabus, hakkas ta Edithile kirja kirjutama, kuulutades oma armastust ja pakkudes temaga abiellumist. Möödus mitu ärevat päeva. Tolkien sai vastuseks kohutava uudise, et tema Edith on kihlatud "lootustandvama noormehega". Tolle aja standardite järgi hakkas ta vanaks jääma – ta oli peaaegu 24-aastane – ja oli aeg abielluda. Lisaks eeldas tüdruk, et kolme aasta pärast unustas Ronald ta lihtsalt.
Tolkien hüppas esimesele rongile Cheltenhami. Edith tuli talle jaamas vastu ja nad kõndisid mööda viadukti. Tema kirg sulatas tüdruku südame ja ta nõustus katkestama kihluse "tõotava" peigmehega ja abielluma kummalise üliõpilasega, kes näitas üles huvi Beowulfi ja keeleteaduse vastu.
“Särav valgus…”
Biograafide sõnul oli nende abielu täis rõõmu ja naeru. Tolkienidel oli neli last. Kord juhtus armastajatega lugu, mis jättis Ronaldi hinge sügava jälje ja läbis kõik tema teosed läbiva motiivina.
Koos abikaasaga jalutasid nad läbi metsa ja leidsid maalilise lagendiku valgete õitega võsastunud sooga. Edith hakkas päikese käes tantsima ja Ronaldil jäi hing kinni. Rääkides seda lugu oma pojale palju aastaid hiljem, meenutas Tolkien: "Neil päevil olid ta juuksed nagu ronga tiib, ta nahk säras, silmad olid säravamad, kui mäletate ning ta oskas laulda ja tantsida."
See sündmus inspireeris kirjanikku koostama lugu Berenist ja Lúthienist, surelikust mehest ja päkapikust. Siin on read raamatust "Silmarillion": "Kuid keset suve läbi Neldorethi metsade rännates kohtas ta Thingoli ja Meliani tütart Lúthienit, kui ta õhtutunnil kuu tõustes tantsis. Esgalduini rannikulagendike kadumatutel heintaimedel. Siis lahkus temast mälestus talutud piinadest ja ta oli lummatud, sest Lúthien oli Ilúvatari laste seas õiglasem. Tema rüü oli sinine nagu selge taevas ja ta silmad olid tumedad nagu tähistaeva öö, tema kuub oli täis kuldseid lilli, ta juuksed olid mustad kui öövarjud. Tema ilu oli nagu puude lehtedel mängiv valgus, selgete vete laul, udu maa kohal kõrguvad tähed ja tema näos oli särav valgus.
Edith suri 82-aastaselt, Tolkien graveeris tema hauakivi kõrvale "Luthien"
Kui Tolkien esitas kirjastajale "Sõrmuste isanda" käsikirja, seadis kirjastaja kahtluse alla romantiliste elementide lisamise narratiivi. Eelkõige öeldi noorele kirjanikule, et Aragorni ja Arweni lugu, mis sarnaneb Bereni ja Lúthieni omaga, oli „ebavajalik ja pealiskaudne”. Kirjastus leidis, et inimestest, maagiast ja lahingutest rääkiv raamat ei vaja romantilisi stseene.
Tolkien jäi siiski kindlaks, viidates armastuse inspireerivale jõule. Kirjas kirjastaja Rayner Unwinile pooldas ta Aragorni ja Arweni teema kaasamist: „Ma pean seda endiselt väga oluliseks, sest see on lootuse allegooria. Loodan, et lahkute sellelt stseenilt." Tema kirg võttis taas võimust ja nii säilitas Tolkien oma romaani ajalukku.
Edith suri 1971. aastal 82-aastaselt ja Tolkien graveeris tema hauakivile tema nime kõrvale "Lúthien". Ta suri kakskümmend üks kuud hiljem ja maeti temaga koos, tema nimele lisati "Beren".
Kirg ja enesesalgamine
"Tugev side Tolkieni ja tema armastatud Edithi vahel näitab tunde sügavust, milleni inimesed võivad jõuda," lisab Jason Whiting.
Ent kuigi suhe süttib kirest, elavad nad edasi suurte pingutuste ja ohvrite hinnaga. Tolkien sai sellest aru, kui ta mõtiskles, miks tema abielu nii tugevaks oli jäänud. Ta põhjendas: „Peaaegu kõik abielud, ka õnnelikud, on selles mõttes vead, et mõlemad partnerid võiksid peaaegu kindlasti leida endale sobivamad abikaasad. Kuid tõeline hingesugulane on see, kelle valisite ja kellega abiellusite.
Tolkien teadis, et tõelist armastust ei saavutata vaimustava soovi välgatusega.
Hoolimata oma kirglikust natuurist mõistis kirjanik, et suhted nõuavad tööd: "Ükski mees, ükskõik kui siiralt ta oma valitud pruuti armastab ja kui truu ta naisena ka poleks, ei saa selliseks jääda kogu oma elu ilma tahtlik ja teadlik tahtejõuline otsus, ilma hinge ja keha ennastsalgamiseta.
"Tolkien teadis, et tõelist armastust ei saavuta tormakas soov," kirjutab Whiting. Ta vajab regulaarset hoolt ja tähelepanu detailidele. Näiteks Ronaldile ja Edithile meeldis üksteisele tähelepanu näidata ja väikseid kingitusi teha. Täiskasvanueas veetsid nad palju aega lastest ja lastelastest rääkides. Nende suhe oli üles ehitatud kirele ja sõprusele, mis toitis seda armastust kurameerimise algusest kuni elu lõpuni.
Eksperdi kohta: Jason Whiting on pereterapeut, psühholoogiaprofessor ja raamatu "Tõeline armastus" autor. Üllatavad enesepettuse viisid suhtes.