Tänapäeval on planeedil keeruline keskkonnaolukord – selles osas on raske optimist olla. Vee- ja metsaressursse kasutatakse jõhkralt ära ja iga aastaga väheneb üha enam, kasvuhoonegaaside heitkogused kasvavad, haruldased loomaliigid kaovad planeedilt jätkuvalt. Paljudes vaestes riikides on inimestel toiduga ebakindel ja umbes 850 miljonit inimest nälgivad.
Lihaveisekasvatuse panus sellesse probleemi on tohutu, see on tegelikult paljude keskkonnaprobleemide peamine põhjus, mis alandab elatustaset Maal. Näiteks toodab see tööstus rohkem kasvuhoonegaase kui ükski teine! Arvestades, et sotsioloogide prognooside kohaselt ulatub aastaks 2050 maailma rahvaarv 9 miljardini, muutuvad senised loomakasvatusprobleemid lihtsalt räigeteks. Tegelikult nad juba on. Mõned nimetavad imetajate kasvatamist XXI sajandil emotsionaalselt "liha jaoks".
Püüame seda küsimust vaadelda kuivade faktide vaatenurgast:
Suurem osa maast sobib põllumajanduseks (teravilja, juur- ja puuviljakasvatuseks!), Kasutatakse lihaveisekasvatuseks. Sealhulgas: 26% nendest aladest on mõeldud kariloomade karjatamiseks, kes toituvad karjamaal, ja 33% kariloomade söötmiseks, kes ei karjata rohtu.
1 kg liha tootmiseks kulub 16 kg teravilja. Ülemaailmne toidueelarve kannatab teravilja sellise kasutamise tõttu kõvasti! Otsustades selle järgi, et 850 miljonit inimest planeedil nälgivad, ei ole see kõige ratsionaalsem ega ka kõige tõhusam ressursside jaotus.
Väga väike osa – vaid umbes 30% – arenenud riikide söödavast teraviljast (USA andmed) kasutatakse inimeste toiduks ja 70% läheb “liha” loomade söödaks. Need varud võiksid kergesti toita nälgijaid ja nälga surevaid. Tegelikult, kui inimesed üle maailma lõpetaksid oma kariloomade söötmise inimtoidulise teraviljaga, saaksime toita veel 4 inimest (peaaegu 5 korda rohkem kui praegu nälgivate inimeste arv)!
Kariloomade söötmiseks ja karjatamiseks antavad maa-alad, mis lähevad seejärel tapamajja, suurenevad iga aastaga. Uute alade vabastamiseks põletatakse üha rohkem metsi. See avaldab loodusele suurt austust, sealhulgas miljardeid loomade, putukate ja taimede elusid. Kannatavad ka ohustatud liigid. Näiteks USA-s ohustab karjatamine 14% haruldasi ja kaitsealuseid loomaliike ning 33% haruldasi ja kaitsealuseid puu- ja taimeliike.
Lihakasvatus tarbib 70% maailma veevarust! Pealegi läheb sellest veest vaid 13 “liha” loomade jootmiskohta (ülejäänud tehnilisteks vajadusteks: ruumide ja kariloomade pesemine jne).
Liha tarbiv inimene võtab sellise toiduga endasse suure hulga potentsiaalselt kahjulikke “infosõrmejälgi” nn “virtuaalveest” – infot veemolekulidest, mille on elu jooksul ära joonud loom, kelle inimene on ära söönud. Nende sageli negatiivsete jäljendite arv lihasööjatel ületab oluliselt tervislike väljatrükkide arvu värskest veest, mida inimene joob.
1 kg veiseliha tootmiseks kulub 1799 liitrit vett; 1 kg sealiha – 576 liitrit vett; 1 kg kana – 468 liitrit vett. Kuid Maal on piirkondi, kus inimesed vajavad eluliselt värsket vett, meil ei ole sellest piisavalt!
Mitte vähem “ahne” pole ka lihatootmine looduslike fossiilkütuste tarbimise mõttes, mille osas on meie planeedil lähikümnenditel (kivisüsi, gaas, nafta) käärimas terav defitsiit. 1 “lihakalori” toidu (üks kalor loomset valku) tootmiseks kulub 9 korda rohkem fossiilkütuseid kui 1 kalori taimset toitu (taimne valk). Fossiilkütuste komponente kulutatakse heldelt lihaloomade sööda tootmiseks. Edasiseks liha transportimiseks on vaja ka kütust. See toob kaasa suure kütusekulu ja märkimisväärseid kahjulikke heitmeid atmosfääri (suurendab toidu süsiniku miili).
Liha saamiseks kasvatatavad loomad toodavad 130 korda rohkem väljaheiteid kui kõik inimesed planeedil!
ÜRO hinnangul põhjustab veisekasvatus 15.5% kahjulikest heitkogustest – kasvuhoonegaasidest – atmosfääri. Ja vastavalt sellele on see näitaja palju suurem – 51% tasemel.
Materjalide põhjal