Suureks saades oleme nähtamatute sidemete kaudu seotud lähima inimesega – emaga. Keegi võtab tema armastuse ja soojuse endaga iseseisvale reisile kaasa ning keegi võtab sõnatu solvumise ja valu, mis raskendavad inimeste usaldamist ja nendega lähedaste suhete loomist. Kas tunneme end paremini, kui räägime oma emale, mida tunneme? Selle üle mõtiskleb psühhoterapeut Veronika Stepanova.
"Ema oli minuga alati karm, kritiseeriti iga vea eest," meenutab Olga. — Kui päevikusse hiilisid neljad, ütles ta, et ma pesen jaama tualetid ära. Ta võrdles pidevalt teiste lastega, andis mõista, et saan tema hea suhtumise kätte vaid laitmatu tulemuse eest. Kuid sel juhul ei andnud ta tähelepanu. Ma ei mäleta, et ta oleks mind kunagi kallistanud, suudlenud või üritanud mind kuidagi meelitada. Ta hoiab mind endiselt süüdi: ma elan tundega, et ma ei hoolitse tema eest hästi. Suhted temaga muutusid lapsepõlves lõksuks ja see õpetas mind suhtuma elusse kui raskesse proovikivisse, kartma rõõmsaid hetki, vältima inimesi, kellega koos tunnen end õnnelikuna. Võib-olla aitab vestlus temaga seda koormat hingelt eemaldada?
Psühhoterapeut Veronika Stepanova usub, et ainult meie ise saame otsustada, kas rääkida emaga oma tunnetest. Samal ajal peate meeles pidama: pärast sellist vestlust võib niigi pingeline suhe muutuda veelgi hullemaks. "Me tahame, et ema tunnistaks, et ta eksis mitmes mõttes ja osutus halvaks emaks. Sellega võib olla raske nõustuda. Kui väljaütlemata jätmise olukord on teile valus, valmistage vestlus ette või arutage seda psühholoogiga. Proovige kolmandat toolitehnikat, mida kasutatakse gestaltteraapias: inimene kujutab ette, et tema ema istub toolil, siis liigub ta sellele toolile ja temaga tasapisi samastudes räägib tema nimel iseendaga. See aitab paremini mõista teist poolt, selle väljaütlemata tundeid ja läbielamisi, midagi andestada ja lasta lahti lapselikest pahandustest.
Analüüsime kahte tüüpilist negatiivset stsenaariumit vanemate ja laste suhetest ning kuidas käituda täiskasvanueas, kas tasub alustada dialoogi mineviku üle ja millist taktikat järgida.
"Ema ei kuule mind"
"Kui olin kaheksa-aastane, jättis ema mu vanaema juurde ja läks teise linna tööle," räägib Olesja. — Ta abiellus, mul oli poolvend, aga elasime ikka teineteisest eemal. Tundsin, et keegi ei vaja mind, unistasin, et ema viib mu ära, aga kolisin tema juurde alles pärast kooli, et ülikooli minna. See ei suutnud kompenseerida lahus veedetud lapsepõlveaastaid. Ma kardan, et iga inimene, kellega me läheme, lahkub minust, nagu kunagi ema. Üritasin temaga sellest rääkida, aga ta nutab ja süüdistab mind isekuses. Ta ütleb, et oli sunnitud lahkuma sealt, kus on tööd, minu enda tuleviku nimel.
“Kui ema ei suuda dialoogi pidada, pole mõtet temaga edasi arutada sind puudutavatel teemadel,” ütleb psühhoterapeut. "Teid ikka ei võeta kuulda ja tagasilükkamise tunne läheb ainult hullemaks." See ei tähenda, et laste probleemid peaksid lahenduseta jääma – oluline on need koos professionaaliga lahendada. Kuid üha kinnisemaks muutuvat vanurit on võimatu ümber teha.
"Ema halvustab mind sugulaste silmis"
“Minu isa, kes enam ei ela, oli minu ja mu venna vastu julm, ta võis meie vastu käe tõsta,” meenutab Arina. — Ema vaikis alguses ja asus siis tema poolele, uskudes, et tal on õigus. Kui ühel päeval püüdsin oma väikevenda isa eest kaitsta, andis ta mulle laksu. Karistuseks ei saanud ta minuga kuid rääkida. Nüüd on meie suhe endiselt külm. Ta ütleb kõigile sugulastele, et olen tänamatu tütar. Tahan temaga rääkida kõigest, mida lapsepõlves kogesin. Mind kummitavad mälestused oma vanemate julmusest.
“Sadistlik ema on ainus juhtum, kui täiskasvanud lapsed peaksid tundeid säästmata kõik näkku ütlema,” usub psühholoog. — Kui laps kasvades emale andestab ja kogetust hoolimata suhtub temasse hästi, tekib temas süütunne. See tunne on ebameeldiv ja kaitsemehhanism sunnib lapsi halvustama ja neid süüdi tegema. Ta hakkab kõigile rääkima nende südametusest ja rikutusest, kurdab ja paljastab end ohvrina. Kui sa kohtled sellist ema sõbralikult, kohtleb ta sind süütunde tõttu halvemini. Ja vastupidi: teie jäikus ja otsekohesus toovad välja tema jaoks lubatu piirid. Soe suhtlemine sadistlikult käitunud emaga suure tõenäosusega ei toimi. Peate oma tunnetest otse rääkima ja mitte lootma sõprust luua.