"Kallis, me läheme sel nädalavahetusel ema juurde!"
– Jah, mis sa oled? Ma ei teadnud…
"Ma olen teile seda mitu korda öelnud, sa ei kuula mind kunagi.
Kuulamine ja kuulamine on kaks erinevat asja. Mõnikord infovoos "lendab ühest kõrvast sisse, teisest välja". Mida see ähvardab? Pinged suhetes, teiste eemaldumine, oht olulisest ilma jääda. Mõelge ausalt – kas olete hea vestluskaaslane? Hea inimene pole mitte see, kes kõnekalt räägib, vaid see, kes kuulab tähelepanelikult! Ja kui märkad, et su telefon vaikib, sugulased räägivad rohkem sõpradega kui sinuga, siis on aeg mõelda – miks? Kuulamisoskust saab endas arendada ja treenida ning see saab trumbiks nii isiklikes kui ka tööasjades.
Esimene reegel: ära tee kahte asja korraga
Vestlus on protsess, mis nõuab vaimset ja emotsionaalset stressi. Tõhususe tagamiseks tuleb tähelepanu kõrvalejuhtimine minimeerida. Kui inimene räägib oma probleemist ja samal ajal vaatate iga minut oma telefoni, on see vähemalt lugupidamatu. Tõsine vestlus telesaadet vaadates ei ole samuti konstruktiivne. Inimese aju pole loodud multitegumtööks. Proovige täielikult keskenduda vestluskaaslasele, vaadake teda, näidake, et see, mida ta ütles, on teie jaoks oluline ja huvitav.
Teine reegel: ära kritiseeri
Isegi kui teilt küsiti nõu, ei tähenda see, et vestluskaaslane tõesti soovib, et te tema probleeme lahendaksite. Enamikul inimestel on oma arvamus ja nad tahavad lihtsalt sõna võtta ja saada kinnitust oma tegude õigsusele. Kui see, mida kuulete, põhjustab teile negatiivseid emotsioone ja tagasilükkamist, kuulake lihtsalt lõpuni. Tihti hakkame juba vestluse ajal vastuse üle mõtlema – see on kasutu, nii lihtne on olulisi peensusi kahe silma vahele jätta. Pöörake tähelepanu mitte ainult sõnadele, vaid ka vestluskaaslase emotsioonidele, rahunege, kui ta on üle erutatud, rõõmustage, kui ta on masenduses.
Kolmas reegel: õppige viipekeelt
Üks kuulus psühholoog tegi huvitava tähelepaneku. Vestluses vestluskaaslase žeste kopeerides õnnestus tal inimest võimalikult palju võita. Kui räägite näoga pliidist eemale, ei ole see efektiivne. Või pane asja edasi, no kui kartul kõrbeb, paku viisakalt mõne minuti pärast jätkata. Ärge kunagi võtke vestluskaaslase ees "suletud poosi". Vaadake, žestid võivad öelda, kas inimene räägib tõtt, kui mures ta on ja palju muud.
Neljas reegel: ole huvitatud
Vestluse ajal esitage täpsustavaid küsimusi. Kuid need peaksid olema avatud, st nõudma üksikasjalikku vastust. "Kuidas sa seda tegid?", "Mida ta täpselt ütles?". Laske vestluskaaslasel mõista, et olete tõesti seotud ja huvitatud. Vältige suletud küsimusi, mis nõuavad "jah" ja "ei" vastuseid. Ärge langetage karme hinnanguid - "Loobuge see vaev", "Lõpeta oma töö." Sinu ülesanne ei ole inimeste saatuse üle otsustada, vaid kaasa tunda. Ja pidage meeles: "Selgelt" on sõna, mille kohta paljud vestlused on katkenud.
Viies reegel: harjutage kuulamist
Maailm on täis infot kandvaid helisid, me tajume neist väikest osa. Kõndige linnas ilma kõrvaklappideta, kuulake lindude laulu, autode müra. Teid üllatab, kui palju me ei märka, läheme kõrvadest mööda. Kuulake mõnda ammu tuttavat laulu ja pöörake tähelepanu selle sõnadele, kas olete neid varem kuulnud? Mediteerige suletud silmadega, laske heli endasse ümbritseva maailma kohta teabeallikana. Kuulake pealt järjekorras, transpordis viibivate inimeste vestlusi, püüdke mõista nende valu ja muresid. Ja ole vait.
Kahekümne esimesel sajandil on oma eripärad. Hakkasime rohkem suhtlema sotsiaalvõrgustikes ja kiirsõnumite kaudu, rohkem kirjutama ja panema emotikone kui rääkima. Emale SMS-i saatmine on lihtsam kui tassi teed jooma tulla.
Kuulamine, silmadesse vaatamine... Oskus kuulata ja suhelda on suur boonus nii isiklikes kui ka ärisuhetes. Ja kunagi pole hilja seda õppida.