Kas teid vaevavad regulaarsed valud või plaanite teha ühekordset meditsiinilist protseduuri, mis tõotab ebamugavust? Paluge partneril olla kohal ja hoidke käest kinni: on tõenäoline, et kui kallim meid puudutab, sünkroniseeritakse meie ajulained ja me tunneme end tänu sellele paremini.
Mõelge oma lapsepõlvele tagasi. Mida sa tegid, kui kukkusid ja põlvele haiget tegid? Tõenäoliselt tormasid nad ema või isa juurde sind kallistama. Teadlased usuvad, et armastatud inimese puudutus võib tõesti tervendada, mitte ainult emotsionaalselt, vaid ka füüsiliselt.
Neuroteadus on nüüdseks jõudnud punkti, mida emad üle maailma on alati intuitiivselt tundnud: puudutus ja empaatia aitavad valu leevendada. Mida emad ei teadnud, on see, et puudutus sünkroniseerib ajulaineid ja see on see, mis tõenäoliselt viib valu leevendamiseni.
"Kui keegi teine jagab meiega oma valu, käivituvad meie ajus samad protsessid, nagu oleksime ise valusad," selgitab Simone Shamai-Tsuri, psühholoog ja Haifa ülikooli professor.
Simone ja tema meeskond kinnitasid seda nähtust, viies läbi mitmeid katseid. Esiteks testiti, kuidas füüsiline kontakt võõra või romantilise partneriga mõjutab valu tajumist. Valufaktori põhjustas kuumus, mis tundus käel väikese põletusena. Kui katsealused hoidsid sel hetkel partneriga kätt, olid ebameeldivad aistingud kergemini talutavad. Ja mida rohkem partner neile kaasa tundis, seda nõrgemaks nad valu hindasid. Võõra inimese puudutus aga sellist efekti ei andnud.
Et mõista, kuidas ja miks see nähtus toimib, kasutasid teadlased uut elektroentsefalogrammi tehnoloogiat, mis võimaldas neil samaaegselt mõõta signaale katsealuste ja nende partnerite ajus. Nad leidsid, et kui partnerid hoiavad käest kinni ja ühel neist on valus, sünkroniseeruvad nende ajusignaalid: süttivad samad rakud samades piirkondades.
"Oleme juba pikka aega teadnud, et teise käest hoidmine on sotsiaalse toetuse oluline element, kuid nüüd saame lõpuks aru, mis on selle mõju olemus," ütleb Shamai-Tsuri.
Selgituseks meenutagem peegelneuroneid – ajurakke, mis erutuvad nii siis, kui me ise midagi teeme, kui ka siis, kui ainult jälgime, kuidas teine seda tegevust sooritab (sel juhul saame ise väikese põletuse või vaatame, kuidas partner selle saab). Tugevaimat sünkroniseerimist täheldati just ajupiirkonnas, mis on kooskõlas peegelneuronite käitumisega, aga ka nendes, kuhu saabuvad signaalid füüsilise kontakti kohta.
Sotsiaalsed suhtlused võivad sünkroonida hingamist ja südame löögisagedust
"Võib-olla on sellistel hetkedel piirid meie ja teise vahel hägused," soovitab Shamai-Tsuri. "Inimene jagab oma valu meiega sõna otseses mõttes ja me võtame osa sellest ära."
Veel üks katseseeria viidi läbi, kasutades fMRI-d (funktsionaalne magnetresonantstomograafia). Esmalt tehti valuvaevale partnerile tomogramm, kallim hoidis käest kinni ja tundis kaasa. Seejärel skaneerisid nad kaastundliku inimese aju. Mõlemal juhul leiti aktiivsus alumises parietaalsagaras: piirkonnas, kus asuvad peegelneuronid.
Valu tundnud partneritel, keda hoiti käest kinni, oli vähenenud aktiivsus ka insulas, ajukoore selles osas, mis muu hulgas vastutab valu kogemise eest. Nende partnerid ei kogenud selles valdkonnas mingeid muutusi, kuna nad ei tundnud füüsiliselt valu.
Samas on oluline mõista, et valusignaalid ise (teadlased nimetavad seda närvikiudude valulikuks ergutuseks) ei muutunud – muutusid vaid katsealuste aistingud. "Nii löögi tugevus kui ka valu tugevus jäävad samaks, kuid kui "sõnum" ajju siseneb, juhtub midagi, mis paneb meid tajuma aistinguid vähem valusatena."
Mitte kõik teadlased ei nõustu Shamai-Tsuri uurimisrühma järeldustega. Nii usub Rootsi teadlane Julia Suvilehto, et rohkem saab rääkida korrelatsioonist kui põhjuslikkusest. Tema sõnul võib täheldatud mõjul olla muid selgitusi. Üks neist on keha reaktsioon stressile. Kui oleme stressis, tundub valu tugevam kui lõdvestades, mis tähendab, et kui partner võtab meil käest kinni, rahuneme maha – ja nüüd ei tee me enam nii palju haiget.
Uuringud näitavad ka, et sotsiaalne suhtlus võib sünkroniseerida meie hingamist ja pulssi, kuid võib-olla jällegi seetõttu, et armastatud inimese läheduses olemine rahustab meid. Kas või sellepärast, et puudutus ja empaatia on iseenesest meeldivad ja aktiveerivad ajupiirkondi, mis annavad “valu vaigistava” efekti.
Olgu selgitus milline tahes, järgmine kord, kui arsti juurde lähete, paluge oma partneril teile seltsi hoida. Või ema, nagu vanadel headel aegadel.
mamb