Usutakse, et iga veaga saame kogemusi ja tarkust. Aga kas see on tõesti nii? Psühhoanalüütik Andrei Rossokhin räägib stereotüübist “vigadest õppimine” ja kinnitab, et saadud kogemused ei kaitse korduvate eksituste eest.
«Inimesed kipuvad tegema vigu. Kuid ainult loll nõuab oma viga” — see umbes 80 eKr sõnastatud Cicero idee sisendab suurt optimismi: kui meil on arenemiseks ja edasiliikumiseks vaja pettekujutelmi, siis kas tasub eksida!
Ja nüüd inspireerivad vanemad tegemata kodutöö eest kahekesi saanud last: "Olgu see teile õppetunniks!" Ja nüüd kinnitab juht töötajatele, et tunnistab oma viga ja on otsustanud selle parandada. Aga olgem ausad: kes meist poleks juhtunud ikka ja jälle sama reha otsa astuma? Kui paljudel õnnestus halvast harjumusest lõplikult lahti saada? Võib-olla on süüdi tahtejõu nappus?
Arusaam, et inimene areneb vigadest õppides, on eksitav ja hävitav. See annab äärmiselt lihtsustatud ettekujutuse meie arengust kui liikumisest ebatäiuslikkusest täiuslikkuseni. Inimene on selles loogikas nagu robot, süsteem, mida saab olenevalt tekkinud tõrkest parandada, reguleerida, määrata täpsemaid koordinaate. Eeldatakse, et iga reguleerimisega süsteem töötab järjest tõhusamalt ja vigu on järjest vähem.
Tegelikult lükkab see fraas tagasi inimese sisemaailma, tema alateadvuse. Lõppude lõpuks ei liigu me halvimast parimaks. Me liigume – otsides uusi tähendusi – konfliktist konflikti juurde, mis on vältimatud.
Oletame, et inimene ilmutas kaastunde ja muretsemise asemel agressiooni, uskudes, et tegi vea. Ta ei saa aru, et tol hetkel polnud ta millekski muuks valmis. Selline oli tema teadvuse seisund, selline oli tema võimete tase (kui see ei olnud muidugi teadlik samm, mida samuti ei saa nimetada veaks, pigem väärkohtlemiseks, kuriteoks).
Nii välismaailm kui ka sisemaailm on pidevas muutumises ja ei saa eeldada, et viis minutit tagasi sooritatud tegu jääb veaks.
Kes teab, miks inimene sama reha otsa astub? Võimalikud on kümned põhjused, sealhulgas soov endale haiget teha või teises inimeses haletsust äratada või midagi tõestada — endale või kellelegi. Mis siin viga on? Jah, me peame püüdma mõista, mis paneb meid seda tegema. Kuid lootus seda tulevikus vältida on kummaline.
Meie elu ei ole «Groundhog Day», kus saab, olles teinud vea, parandada, leides end mõne aja pärast samast punktist. Nii välismaailm kui ka sisemaailm on pidevas muutumises ja ei saa eeldada, et viis minutit tagasi sooritatud tegu jääb veaks.
Mõttekas on rääkida mitte vigadest, vaid kogemustest, mida kogume ja analüüsime, teadvustades samas, et uutes muutunud tingimustes ei pruugi sellest otseselt kasu olla. Mis siis meile selle kogemuse annab?
Oskus koguda oma sisemist jõudu ja tegutseda, jäädes vahetus kontakti teistega ja iseendaga, oma soovide ja tunnetega. Just see elav kontakt võimaldab iga järgmist sammu ja eluhetke – proportsionaalselt kogunenud kogemusega – uuesti tajuda ja hinnata.