Meretuul liigub läbi Marina juuste. Kui mõnus rannas! Selline õnn on mitte kuhugi tormata, näpud liiva alla pista, surfi häält kuulata. Kuid suvi on kaugel, kuid Marina unistab praegu vaid puhkusest. Väljas on jaanuar, aknast paistab pimestav talvepäike. Marinale, nagu paljudele meist, meeldib unistada. Aga miks on meil kõigil nii raske tabada õnnetunnet siin ja praegu?
Unistame sageli: puhkusest, puhkusest, uutest kohtumistest, ostlemisest. Kujutletava õnne pildid aktiveerivad meie närvisüsteemis neurotransmitteri dopamiini. See kuulub premeerimissüsteemi ja tänu sellele tunneme unistades rõõmu ja naudingut. Unistamine on lihtne ja lihtne viis oma tuju parandada, probleemidelt tähelepanu kõrvale juhtida ja iseendaga üksi olla. Mis selles viga võib olla?
Mõnikord meenutab Marina eelmist merereisi. Ta ootas teda nii väga, ta unistas temast nii palju. Kahju, et kõik, mida ta plaanis, ei langenud kokku tegelikkusega. Tuba ei olnud sama, mis pildil, rand pole eriti hea, linn... Üldiselt oli üllatusi palju — ja mitte kõik meeldivad.
Rõõmustame, vaadates ideaalseid pilte, mille meie kujutlusvõime on loonud. Kuid paljud inimesed märkavad paradoksi: mõnikord on unenäod meeldivamad kui omamine. Mõnikord, olles saanud seda, mida tahame, tunneme isegi pettumust, sest tegelikkus sarnaneb harva sellega, mida meie kujutlusvõime maalis.
Reaalsus tabab meid ettearvamatul ja mitmekülgsel viisil. Me pole selleks valmis, unistasime millestki muust. Segadus ja pettumus unenäoga kohtumisel on tasu selle eest, et me ei oska igapäevaelu nautida päris asjadest — sellistena, nagu need on.
Marina märkab, et viibib harva siin ja praegu, olevikus: unistab tulevikust või läbib mälestusi. Mõnikord tundub talle, et elu läheb mööda, et unenägudes on vale elada, sest tegelikkuses osutuvad need sageli põgusaks. Ta tahab nautida midagi tõelist. Mis siis, kui õnn pole unenägudes, vaid olevikus? Võib-olla on õnnelik tunne lihtsalt oskus, mida Marinal ei ole?
Oleme keskendunud plaanide elluviimisele ja teeme paljusid asju “automaatselt”. Sukeldume mõtetesse minevikust ja tulevikust ning lakkame nägemast olevikku – seda, mis on meie ümber ja mis toimub meie hinges.
Viimastel aastatel on teadlased aktiivselt uurinud teadliku meditatsiooni – reaalsusteadlikkuse arendamisel põhineva tehnika – mõju inimese heaolule.
Need uuringud algasid Massachusettsi ülikooli bioloogi professori John Kabat-Zinni tööga. Talle meeldisid budistlikud tavad ja ta suutis teaduslikult tõestada teadveloleku meditatsiooni tõhusust stressi vähendamisel.
Mindfulnessi praktika on tähelepanu täielik ülekandmine praegusesse hetke, ilma ennast või tegelikkust hindamata.
Kognitiiv-käitumuslikud psühhoterapeudid hakkasid oma töös klientidega edukalt rakendama teatud teadveloleku meditatsiooni tehnikaid. Nendel tehnikatel ei ole religioosset suunitlust, nad ei nõua lootose asendit ega mingeid eritingimusi. Need põhinevad teadlikul tähelepanul, mille all Jon Kabat-Zinn tähendab «tähelepanu täielikku ülekandmist praegusesse hetke – ilma igasuguse hinnanguta iseendale või tegelikkusele».
Saate olla praegusest hetkest teadlik igal ajal: tööl, kodus, jalutuskäigul. Tähelepanu saab koondada erineval viisil: hingeõhule, keskkonnale, aistingutele. Peamine on jälgida hetki, mil teadvus läheb teistesse režiimidesse: hindamine, planeerimine, kujutlusvõime, mälestused, sisemine dialoog – ja viia see tagasi olevikku.
Kabat-Zinni uuringud on näidanud, et inimesed, kellele on õpetatud teadveloleku meditatsiooni, tulevad stressiga paremini toime, on vähem murelikud ja kurvad ning tunnevad end üldiselt õnnelikumana kui varem.
Täna on laupäev, Marina ei kiirusta ja joob hommikukohvi. Ta armastab unistada ega kavatse sellest loobuda — unistused aitavad Marinal hoida peas kujutlust eesmärkidest, mille poole ta püüdleb.
Nüüd aga soovib Marina õppida tundma õnne mitte ootusest, vaid tegelikest asjadest, nii et tal tekib uus oskus — teadlik tähelepanu.
Marina vaatab oma köögis ringi, nagu näeks seda esimest korda. Fassaadide sinised uksed valgustavad aknast päikesevalgust. Aknast väljas raputab tuul puude võrasid. Soe kiir tabab kätt. Aknalaud oleks vaja pesta — Marina tähelepanu libiseb käest ja ta hakkab harjumuspäraselt asju planeerima. Stopp – Marina naaseb hinnangutevabasse olevikusse sukeldumisse.
Ta võtab kruusi pihku. Vaadates mustrit. Ta uurib keraamika ebakorrapärasusi. Joob lonksu kohvi. Tunnetab maitsevarjundeid, justkui jooks seda esimest korda elus. Ta märkab, et aeg peatub.
Marina tunneb end iseendaga üksikuna. Tundub, nagu oleks ta olnud pikal teekonnal ja lõpuks koju jõudnud.