Meie kiirel saavutuste ja lakkamatu tagaajamise ajastul kõlab juba ainuüksi mõte, et mittetegemist võib pidada õnnistuseks, segane. Ja ometi on just tegevusetus mõnikord edasiseks arenguks vajalik.
"Kes ei teaks neid lootusetuid tõele ja sageli julmi inimesi, kes on nii hõivatud, et neil pole alati aega ..." Kohtasin seda Lev Tolstoi hüüatust essees "Ei tee". Ta vaatas vette. Täna mahub sellesse kategooriasse üheksa kümnest: aega ei jätku millekski, igavene ajahäda ja unenäos hoolitsus ei lase lahti.
Selgitage: aeg on. Noh, aeg, nagu näeme, oli selline poolteist sajandit tagasi. Nad ütlevad, et me ei tea, kuidas oma päeva planeerida. Kuid isegi kõige pragmaatilisemad meist satuvad ajahätta. Tolstoi defineerib aga selliseid inimesi: tõele lootusetu, julm.
Näib, mis on seos? Kirjanik oli kindel, et igavesti hõivatud pole mitte kõrgendatud kohusetundega inimesed, nagu tavaliselt arvatakse, vaid vastupidi, teadvuseta ja eksinud isiksused. Nad elavad automaatselt tähenduseta, annavad inspiratsiooni kellegi väljamõeldud eesmärkidele, justkui usuks maletaja, et laua taga ei otsusta ta mitte ainult enda, vaid ka maailma saatuse üle. Nad kohtlevad elukaaslasi nagu malenuppe, sest neid huvitab ainult mõte selles kombinatsioonis võita.
Inimene peab lõpetama... ärgata, mõistusele tulla, vaadata tagasi iseendale ja maailmale ning küsida endalt: mida ma teen? miks?
See kitsikus on osaliselt sündinud usust, et töö on meie peamine voorus ja tähendus. See enesekindlus sai alguse Darwini väitest, mis kooliajal pähe jäi, et töö lõi inimese. Tänapäeval on teada, et see on pettekujutelm, kuid sotsialismile ja mitte ainult sellele oli selline arusaam tööjõust kasulik ja mõtetes kehtestati see vaieldamatu tõena.
Tegelikult on halb, kui sünnitus on vaid vajaduse tagajärg. See on normaalne, kui see on tööülesannete pikendus. Töö on ilus kutsumuse ja loovusena: siis ei saa selle peale kurta ja vaimuhaigusi esitada, aga voorusena seda ei ülistata.
Tolstoid rabab «see hämmastav arvamus, et töö on midagi vooruse sarnast... Lõppude lõpuks võis ainult muinasjuttude sipelgas kui mõistuseta ja hea poole püüdlev olend arvata, et töö on voorus, ja võis selle üle uhke olla. seda.»
Ja inimeses, et muuta oma tundeid ja tegusid, mis seletavad paljusid tema õnnetusi, „peab esmalt toimuma mõttemuutus. Mõttemuutuse toimumiseks peab inimene lõpetama ... ärkama, mõistusele tulema, vaatama tagasi iseendale ja maailmale ning küsima endalt: mida ma teen? miks?»
Tolstoi jõudeolekut ei kiida. Ta teadis tööst palju, nägi selle väärtust. Jasnaja Poljana mõisnik pidas suurt talu, armastas talupojatööd: külvas, kündis ja niitis. Lugenud mitmes keeles, õppinud loodusteadusi. Ma võitlesin nooruses. Korraldas kooli. Võttis osa rahvaloendusest. Iga päev võttis ta vastu külalisi kõikjalt maailmast, rääkimata tolstoilastest, kes teda häirisid. Ja samal ajal kirjutas ta nagu vallatu, mida kogu inimkond on lugenud rohkem kui sada aastat. Kaks köidet aastas!
Ja ometi kuulub essee «Mitte-tegemine» just temale. Arvan, et vanamees on kuulamist väärt.