Igaüks meist on nendega vähemalt korra elus kohtunud. Näevad vastumeelsed: määrdunud riided, halb lõhn. Mõni neist tantsib, mõni laulab, mõni luuletab, mõni räägib kõva häälega omaette. Mõnikord on nad agressiivsed, sõimavad möödujaid, isegi sülitavad. Sageli on hirm peidus lihtsa vastumeelsuse taga nende vastu – aga mida me täpselt kardame? Sellest räägib psühholoog Lelya Chizh.
Nende kõrval olemine on meile ebamugav — turvatunne puudub. Me eemaldume, pöördume ära, teeskleme, et neid pole üldse olemas. Kardame väga, et nad tulevad meile ligi, puudutavad meid. Mis siis, kui nad meid määrivad? Mis siis, kui saame neilt mingi nahahaiguse? Ja üldiselt tundub, et me kardame neid «nakatada» sellega, kes nad on, muutuda selliseks, nagu nad on.
Nendega kohtumine tekitab terve hulga tundeid. Külmaverelisemad ja eemalehoidvamad inimesed tunnevad vastikust. Empaatilisemad inimesed võivad kogeda häbi, süütunnet, empaatiat.
Hullud tõrjutud vanainimesed on meie kollektiiv Shadow. Kõige selle kompleksi, mida me näha ei taha, eitame me endas. Midagi, mis on meie igaühe ja ühiskonna kui terviku sisemise kriitika all. Ja on täiesti ilmne, et silmitsi meie allasurutud omaduste ja omaduste elava ja aktiivse «kondenseerumisega», kogeb igaüks meist – kas ta saab sellest aru või mitte – hirmu.
Kohtumine ebaadekvaatse vana heidikuga aktiveerib erinevaid hirme:
- muda,
- vaesus
- nälg
- haigus,
- vanadus ja surm
- deformatsioonid,
- hullus.
Tahan keskenduda viimasele, kõige tähtsamale hirmule selles kompleksis. Kuni inimene säilitab kontrolli mõistuse üle, suudab ta end kuidagi kaitsta nälja, vaesuse, haiguste, vananemise, deformatsiooni eest. Ta oskab teha otsuseid, teha mõningaid toiminguid negatiivsete stsenaariumide vältimiseks. Seetõttu on kõige olulisem muutus sotsiaalselt kohanenud inimesest ebaadekvaatseks marginaaliks muutumisel mõistuse kaotamine. Ja me oleme hirmul, väga hirmul.
Peegeldav inimene hakkab mõtlema: kuidas see juhtus, miks ta järsku mõistuse kaotas
Empaatne, osavõtlik inimene samastab end tahes-tahtmata, alateadlikult selle endast välja läinud vanamehe või vanaprouaga. Eriti kui neis on veel märgata intelligentsuse, harituse, täpsuse, staatuse ilminguid.
Näiteks kohtasin kord kerjus riietatud vanaema, kellel oli rikutud jalg ja kes deklameeris peast Jevgeni Oneginit. Ja ma nägin ka kahte armunud eakat kodutut, kes istusid keset prügihunnikut, käest kinni hoides ja võistlesid omavahel, lugedes Pasternaki luuletusi. Ja hull vanaproua hõrgutavas, koi söödud naaritsakasukas, ilmselgelt kallis ja eritellimusel valmistatud müts ning pereehted.
Peegeldav inimene hakkab mõtlema: kuidas see juhtus, miks keegi, nagu minagi, järsku mõistuse kaotas. Temaga pidi juhtuma mingi kohutav tragöödia. Väga hirmutav on mõte, et kui psüühika alt vedab, siis mõne ootamatu dramaatilise sündmuse tagajärjel võib mõistuse kaotada. Ja seda ei saa kuidagi ette näha ja ennast ei saa kuidagi kaitsta.
Kui meie korter rööviti, lõhuti uks koos lengidega ebaviisakalt maha. Kui töölt tulin, oli korter rahvast täis: uurimisrühm, tunnistajad. Ema ulatas mulle klaasi vett ja mingi rahustava tableti läbi läve sõnadega:
Ärge muretsege, peamine on säilitada oma vaimne tervis.
See juhtus täieliku nappuse ajal ja kuigi ma kaotasin kogu oma raha, väärisesemed ja isegi kõik oma head riided ning seda kõike oli piisavalt raske korvata, polnud kaotus piisavalt suur, et mind hulluks ajada. Kuigi on olnud juhtumeid, et inimesed on materiaalsest ilmajäetusest mõistuse kaotanud: näiteks kaotanud äri, elutöö või eluaseme. Ja ometi on hullemaid asju. Ja neid seostatakse sagedamini suhete traagilise katkemisega, mitte materiaalsete kaotustega.
Kui eluasemest ilmajäämine pole ainult eluaseme kaotamine, kui armastatud poeg või tütar ajab vanamehe korterist välja. Õudus kaotada siin katus pea kohal kahvatub reetmise ja lähedasema inimese armastuse kaotuse valu ees, kellele ta pühendas kogu oma elu.
Üks mu sõber kaotas traagiliste asjaolude tõttu korraks mõistuse. Ta oli kahekümnendates, ta käis noormehega, oli temast rase. Ja järsku sai ta teada, et tüüp petab teda oma sõbraga. Tundub, et juhtum on üsna banaalne, seda juhtub üsna sageli. Teine oleks ta oma elust kustutanud, unustanud reeturi nime.
Kuid mu sõbrannal osutus väga habras psüühika ja tema jaoks oli see tõeline tragöödia. Ta kaotas mõistuse, tal olid heli- ja visuaalsed hallutsinatsioonid, ta üritas sooritada enesetappu, sattus psühhiaatriahaiglasse, kus ta uimastati. Ta pidi kutsuma kunstliku sünnituse ja ta kaotas lapse. Õnneks ta paranes, kuigi selleks kulus kümmekond aastat.
Nad tunduvad meile ebaadekvaatsed, kuid nad ise ei kannata üldse. Nad on oma subjektiivses reaalsuses mugavad ja rõõmsad
Üldiselt pole mõistuse kaotamise eest kahjuks keegi immuunne. Kuid teie rahustamiseks ütlen järgmist: nad pole alati õnnetud, need "hullud". Kui vanaproua naeratab, tantsib ja koomiksitest laulab, on tal suure tõenäosusega kõik korras. Ja see, mis ilmekalt Puškinit loeb ja siis kummardab, justkui lavalt ka. Nad tunduvad meile ebaadekvaatsed, kuid nad ise ei kannata üldse. Nad on oma subjektiivses reaalsuses mugavad ja rõõmsad. Kuid on neid, kes karjuvad möödujate peale, sõimavad, sülitavad, sõimavad. Näib, et nad on oma isiklikus põrgus.
Igaüks meist elab oma subjektiivses reaalsuses. Meie arusaamad, uskumused, väärtused, kogemused on erinevad. Kui teid viiakse teise inimese kehasse, tunnete end hulluks läinud. Sa näed, kuuled, tajud lõhnu ja maitseid erinevalt, pähe kerkivad hoopis teistsugused mõtted, mis sulle ei ole omased. Samal ajal olete nii teie kui ka see teine inimene, hoolimata kõigist erinevustest, normaalsed.
Loomulikult on piir normi ja mittenormi vahel, kuid see on nähtav ainult välisvaatlejale ja ainult siis, kui tal on selles teemas piisavad teadmised.
Mulle tundub, et end täielikult mõistuse kaotamise eest kaitsta on võimatu. Oma hirmu saame vähendada ainult siis, kui teeme kõik endast oleneva, et muuta oma psüühika stabiilsemaks. Ja palun kohelda linnahullu leebemalt. Praegustel rasketel aegadel võib seda juhtuda igaühega.