"Vägivald on võimu äravõtmine"

Venemaal ei ole psühholoogi tegevus litsentseeritud. Teoreetiliselt võib iga ülikooli spetsialiseeritud teaduskonna lõpetaja nimetada end psühholoogiks ja töötada inimestega. Seadusandlikult ei ole Vene Föderatsioonis psühholoogi saladust, nagu meditsiini või juristi saladust, pole ühtset eetikakoodeksit.

Spontaanselt erinevad psühhoteraapilised koolkonnad ja käsitlused loovad oma eetikakomisjonid, kuid reeglina kaasavad need spetsialistid, kellel on juba aktiivne eetiline positsioon, mõtiskledes oma rolli üle erialas ning psühholoogi rolli üle klientide ja ühiskonna elus.

Välja on kujunenud olukord, kus ei abistava spetsialisti teaduskraad, aastakümnete pikkune praktiline kogemus ega töö isegi riigi erialaülikoolides ei taga psühholoogilise abi saajale, et psühholoog järgib tema huve ja eetikakoodeksit.

Kuid siiski oli raske ette kujutada, et välkmobiilide osalejate süüdistusega vägivalla vastu (näiteks #ei karda öelda) ühinevad abistavad spetsialistid, psühholoogid, inimesed, kelle arvamust eksperdina kuulatakse. valed, demonstratiivsus, kuulsuseiha ja «mentaalne ekshibitsionism». See paneb meid mõtlema mitte ainult ühise eetilise välja puudumisele, vaid ka professionaalse refleksiooni puudumisele personaalse teraapia ja supervisiooni vormis.

Mis on vägivalla olemus?

Vägivald on kahjuks igale ühiskonnale omane. Kuid ühiskonna reaktsioon sellele on erinev. Me elame riigis, kus valitseb «vägivallakultuur», mida õhutavad soostereotüübid, müüdid ja traditsiooniline ohvri süüdistamine ja tugeva õigustamine. Võib öelda, et see on kurikuulsa «Stockholmi sündroomi» sotsiaalne vorm, kus ohver samastatakse vägistajaga, et mitte tunda end haavatavana, et mitte sattuda nende hulka, keda saab alandada ja jalge alla tallata.

Statistika kohaselt langeb Venemaal iga 20 minuti järel keegi perevägivalla ohvriks. 10-st seksuaalvägivalla juhtumist pöördub politseisse vaid 10-12% ohvritest ja vaid iga viies politsei võtab avalduse vastu.¹. Vägistaja ei kanna sageli mingit vastutust. Ohvrid elavad aastaid vaikuses ja hirmus.

Vägivald ei ole ainult füüsiline mõju. See on positsioon, millelt üks inimene ütleb teisele: "Mul on õigus teiega midagi ette võtta, ignoreerides teie tahet." See on metasõnum: "Sa pole keegi ja see, kuidas te end tunnete ja mida soovite, pole oluline."

Vägivald pole ainult füüsiline (peksmine), vaid ka emotsionaalne (alandus, verbaalne agressioon) ja majanduslik: näiteks kui sunnid sõltlast raha kerjama ka kõige vajalikumate asjade eest.

Seksuaalne rünnak on sageli kaetud romantilise looriga, kui ohvrile omistatakse ülemäärast seksuaalset atraktiivsust ja vägivallatseja on uskumatu kirepuhang. Kuid see ei puuduta kirge, vaid ühe inimese võimu teise üle. Vägivald on vägistaja vajaduste rahuldamine, võimu haaramine.

Vägivald depersonaliseerib ohvri. Inimene tunneb end objektina, objektina, asjana. Ta on ilma jäetud tahtest, võimest kontrollida oma keha, oma elu. Vägivald lõikab ohvri maailmast ära ja jätab ta rahule, sest sellistest asjadest on raske rääkida, kuid hirmutav on ilma hinnangu andmata rääkida.

Kuidas peaks psühholoog ohvri jutule reageerima?

Kui vägivallaohver otsustab psühholoogi vastuvõtul juhtunust rääkida, siis hukkamõistmine, mitte uskumine või: "Sa tegid mulle oma jutuga haiget" on kuritegelik, sest see võib tuua veelgi rohkem kahju. Kui vägivalla ohver otsustab avalikus ruumis sõna võtta, mis nõuab julgust, siis fantaasiates ja valedes süüdistamine või ümbertraumatiseerimisega hirmutamine on ebaprofessionaalne.

Siin on mõned teesid, mis kirjeldavad abistava spetsialisti professionaalselt pädevat käitumist sellises olukorras.

1. Ta usub ohvrisse. Ta ei mängi ennast kellegi teise elu asjatundjaks, issand jumal, uurijaks, ülekuulajaks, tema elukutse ei seisne selles. Ohvri loo harmoonia ja usutavus on uurimise, süüdistuse ja kaitse küsimus. Psühholoog teeb midagi, mida isegi ohvri lähedased pole võib-olla teinud: ta usub kohe ja tingimusteta. Toetab kohe ja tingimusteta. Ulatab abikäe — kohe.

2. Ta ei süüdista. Ta ei ole püha inkvisitsioon, ohvri moraal pole tema asi. Tema harjumused, eluvalikud, riietumisviis ja sõprade valimine pole tema asi. Tema ülesanne on toetada. Psühholoog ei tohi mingil juhul kannatanule edastada: "tema on süüdi."

3. Ta ei anna hirmule järele. Ära peida pead liiva alla. Ei kaitse oma pilti «õiglasest maailmast», süüdistades ja devalveerides vägivallaohvrit ja temaga juhtunut. Samuti ei lange ta oma traumadesse, sest klient on ilmselt juba kogenud abitut täiskasvanut, kes oli kuuldu peale nii ehmunud, et otsustas seda mitte uskuda.

4. Ta austab ohvri otsust sõna võtta. Ta ei räägi kannatanule, et tema jutt on nii räpane, et tal on õigus olla ära kuulatud vaid erakabineti steriilsetes tingimustes. Ei otsusta tema eest, kui palju ta saab sellest rääkides oma traumat suurendada. Ei pane ohvrit vastutavaks teiste inimeste ebamugavuste eest, kellel on raske või raske tema lugu kuulda või lugeda. See juba ehmatas tema vägistajat. See ja asjaolu, et ta kaotab teiste lugupidamise, kui ta ütleb. Või tee neile haiget.

5. Ta ei hinda ohvri kannatuste ulatust. Peksmise raskus või vägivallaepisoodide arv on uurija eesõigus. Psühholoogi jaoks on olulised vaid ohvri subjektiivsed kogemused, tema enda hinnang.

6. Ta ei helista langeb koduvägivalla ohvriks usuliste veendumuste nimel või perekonna hoidmise ideest, ei suru peale oma tahet ega anna nõu, mille eest ta ei vastuta, vaid on vägivalla ohver.

7. Ta ei paku retsepte, kuidas vägivalda vältida. Ei rahulda oma tühist uudishimu, uurides välja infot, mis abi osutamiseks vaevalt vajalik on. Ta ei paku ohvrile oma käitumist luudeni sõeluda, et temaga enam nii ei juhtuks. Ei inspireeri ohvrit ideega ega toeta sellist, kui ohvril endal see on, et temast sõltub vägistaja käitumine.

Ei viita oma raskele lapsepõlvele ega peenele vaimsele organisatsioonile. Hariduse puudujääkidest või keskkonna kahjulikust mõjust. Väärkohtlemise ohver ei peaks vägivallatseja eest vastutama. Vägivalla vältimiseks on ainult üks võimalus: peatada vägistaja ise.

8. Ta mäletab, milleks amet teda kohustab. Temalt oodatakse abi ja asjatundlikke teadmisi. Ta mõistab, et tema sõna, isegi mitte kontoriseinte vahel, vaid avalikus ruumis öeldud, puudutab nii vägivallaohvreid kui ka neid, kes tahavad silmad kinni pigistada, kõrvad kinni pigistada ja arvata, et ohvrid mõtlesid selle kõik välja, et nemad ise on süüdi.

Kui psühhoterapeut lubab endale asuda positsioonile “ise süüdi”, rikub ta eetikakoodeksit. Kui psühhoterapeut tabab end mõne ülaltoodud punktiga, vajab ta personaalset teraapiat ja/või järelevalvet. Veelgi enam, kui see juhtub, diskrediteerib see kõiki psühholooge ja õõnestab elukutse aluseid. See on midagi, mida ei tohiks olla.

¹ Teave seksuaalse vägivalla üle elanud isikute abistamise sõltumatult heategevuskeskuselt «Sisters», sisters-help.ru.