2. augustil 2018 arreteeriti kolm Hatšaturja õde, 17-aastane Maria, 18-aastane Angelina ja 19-aastane Krestina, kes tapsid oma isa, kes oli neid aastaid peksnud ja vägistanud. Endiselt kestev protsess on ühiskonna kaheks lõhestanud: ühed nõuavad tüdrukutele karmi karistust, teised karjuvad armu. Süsteemse perepsühhoterapeudi Marina Travkova arvamus.
Nende toetajad ja toetajad nõuavad õdede vabastamist. Minu voog on täis mõtlikke kommentaare meestelt ja naistelt selle kohta, kuidas me "tapmist õigustame". Et nad "võiksid ära joosta", kui ta mõnitab. Kuidas saate neil lahti lasta ja isegi psühholoogilist rehabilitatsiooni pakkuda.
Oleme juba ammu teadnud, et «miks nad ei lahku» on vastuseta küsimus. Mitte kohe ja sageli ainult kõrvalise abiga või pärast “viimast õlekõrt”, kui peksa ei saa mitte sind, vaid sinu last, lahkuvad jõuka perekondliku taustaga täiskasvanud naised oma vägistajatest: armastavad vanemad ja iseseisvus enne abiellumist.
Sest on võimatu uskuda, et teie kõige kallim inimene, kes ütles, et ta armastab, muutub järsku selleks, kelle rusikas lendab näkku. Ja kui ohver otsib šokis vastust küsimusele, kuidas see temaga üldse juhtuda sai, naaseb vägivallatseja ja annab haavatud hingele hästi sobiva seletuse: ise oled süüdi, tõid. mind maha. Käitu teisiti ja kõik saab korda. Proovime. Ja lõks sulgub.
Ohvrile tundub, et tal on hoob, ta peab seda lihtsalt õigesti kasutama. Ja ometi ju ühised plaanid, unistused, majapidamine, hüpoteegid ja lapsed. Paljud vägivallatsejad avavad end täpselt siis, kui mõistavad, et on piisavalt kiindunud. Ja loomulikult on ümberringi palju inimesi, kes pakuvad suhte "remonti". Kaasa arvatud, paraku, psühholoogid.
"Meestel on tunded, nad väljendavad viha, sest nad ei tea, kuidas väljendada haavatavust ja abitust" — kas olete sellega kohtunud? Paraku on see suutmatus märgata, et suhte säilitamine hõlmab eelkõige kohustust vägivald peatada. Ja isegi kui paaris on tülisid, mida võib nimetada provokatiivseteks, lasub vastutus rusika näkku löömise eest lööjal. Kas elate koos naisega, kes provotseerib teid lööma? Mine temast eemale. Kuid see ei õigusta peksmist ja mõrvu. Kõigepealt lõpeta vägivald, siis ülejäänud. See puudutab täiskasvanuid.
Kas arvate, et lapsed ei saanud aru, kes on tugevam? Ei saanud aru, et abi ei tulnud ega tule?
Pange nüüd laps sellesse kohta. Paljud kliendid rääkisid mulle, et nad õppisid 7, 9, 12-aastaselt, kui nad esimest korda sõbrale külla tulid, et nad ei pea peres karjuma ega peksma. See tähendab, et laps kasvab suureks ja arvab, et see on kõigil sama. Ennast lollitada ei saa, see tekitab halva tunde, aga mõtled, et igal pool on nii ja õpid kohanema. Lihtsalt selleks, et ellu jääda.
Kohanemiseks peate loobuma iseendast, oma tunnetest, mis karjuvad, et see kõik on vale. Algab võõrandumine. Kas olete kuulnud täiskasvanutelt lauset: "Ei midagi, nad peksid mind, aga ma kasvasin inimesena"? Need on inimesed, kes on oma hirmu, valu ja nördimuse lahutanud. Ja sageli (aga see ei kehti Hatšaturjani puhul) on vägistaja ainus, kes sinust hoolib. Lööb, lonksab. Ja kui pole kuhugi minna, siis õpid head märkama ja halba vaiba alla pühkima. Aga paraku ei vii see kuhugi. Õudusunenägudes psühhosomaatika, enesevigastamine — trauma.
«Õiglane» maailm: miks mõistame hukka vägivallaohvrid?
Niisiis, täiskasvanud naine, kellel on “ajaloos” imelised armastavad vanemad ja kellel on kuhugi minna, ei saa seda kohe teha. Täiskasvanu! Kellel oli teistsugune elu! Sugulased ja sõbrad, kes ütlevad talle: "Mine minema." Kuidas saavad sellised oskused ootamatult tulla lastelt, kes kasvavad üles, näevad vägivalda ja püüavad sellega kohaneda? Keegi kirjutab, et fotol kallistavad isa ja naeratavad. Kinnitan teile ja te teeksite sama, eriti kui teaksite, et kui keeldute, lendate selle järele. Enesesäilitamine.
Lisaks seltskonna ümber. Mis teeb vaikuse või kõrvalpilguga selgeks, et «iseenda». Perekonnaasjad. Tüdrukute ema kirjutas oma mehe vastu avaldusi ja see ei lõppenud millegagi. Kas arvate, et lapsed ei saanud aru, kes on tugevam? Ei saanud aru, et abi ei tulnud ega tule?
Psühholoogiline rehabilitatsioon ei ole sel juhul luksus, vaid absoluutne vajadus.
Jänes jookseb hundi eest nii palju kui jaksab, aga nurka aetud, peksab käppadega. Kui sind tänaval noaga rünnatakse, siis sa ei räägi kõrgelt, vaid kaitsed ennast. Kui sind pekstakse ja vägistatakse päevast päeva ning lubatakse homme sama teha, siis tuleb päev, mil «vaiba alla pühkimine» lihtsalt ei toimi. Pole kuhugi minna, ühiskond on juba ära pööranud, kõik kardavad oma isa ja keegi ei julge vastu vaielda. Jääb vaid ennast kaitsta. Seetõttu on see juhtum minu jaoks ilmselge enesekaitse.
Psühholoogiline rehabilitatsioon ei ole sel juhul luksus, vaid absoluutne vajadus. Teiselt inimeselt elu võtmine on erakordne tegu. Aastaid võõrandunud, tuli valu ja raev ning kaeti ja inimene ei saanud sellega ise hakkama. Keegi meist poleks sellega hakkama saanud.
See on nagu veteran, kes naaseb sõjatsoonist: aga veteranil oli rahulik elu ja siis sõda. Need lapsed kasvasid üles sõjas. Nad peavad ikkagi uskuma rahulikku ellu ja õppima seda elama. See on eraldi suur probleem. Sa hakkad mõistma, miks paljudes riikides on vägivallatsejad sunnitud minema psühholoogilise abi rühmadesse. Paljud neist kasvasid üles ka «sõjas» ega tea, kuidas «maailmas» elada. Kuid seda probleemi ei peaks lahendama need, keda nad peksavad, mitte nende naised ega kindlasti mitte nende lapsed. Valitsusasutustel oli Hatšaturjani elu päästmiseks palju võimalusi.
Küsimusele, miks seda ei juhtunud, on ehk palju kohutavam vastata kui süüdistada lapsi ja nõuda neilt ebainimlikke pingutusi enda päästmiseks. Aus vastus sellele küsimusele jätab meid kaitsetuks ja hirmutavaks. Ja “see on tema ise süüdi” aitab uskuda, et sa lihtsalt pidid teisiti käituma ja midagi poleks juhtunud. Ja mida me valime?