Lihtsate suhetega peredes tajutakse töö pärast löömist normaalsena ja see ei ole sugugi vastuolus tõsiasjaga, et lapsed isa armastavad ja austavad. Sagedamini on see oht kui reaalsus.
lae video
Piitsutamine on üsna julm asi. See on lapse füüsiline karistamine, tavaliselt rihmaga tagumiku küljes, mille ülesandeks on lapsele väga haiget teha ja mitu korda haiget teha, et ta ei teeks enam seda, mille pärast teda piitsutatakse. Vöö andmine ei ole löömine, see on rihma andmine, mis teeb korra või paar haiget. Meie ajal laksu ja vööd kasvatusmeetoditena praktiliselt ei kasutata, kuigi kõlavad sellekohased ähvardused vanematelt (tavaliselt isadelt), mis lõppevad vaid paavsti pihta löömisega.
Elus juhtub aga kõike. Näited päris elust:
Peksmise kogemus sõltub tugevalt lapse elukeskkonnast: kui suhe on lihtne, kui ümberringi, siis teistes peredes lüüakse kõik lapsed ja nii ja ajakava järgi tajutakse laksu andmist tavalise karistusena. Kui kedagi füüsiliselt ei karistata, küll aga karistati mind, ja isegi — mis kõige hullem — said sellest teada mu sõbrad, kes saavad kiusata, võib laps seda väga kogeda, nagu vaimset traumat.
Lihtsa suhtega peredes tajutakse peksuähvardust sama normaalsena kui arenenud peres, telerist ilma jäämise ohtu.
Vaata videot «Likvideerimine» filmist «Likvideerimine», kus laps varastab just lapsendamise ajal oma vastleitud isalt — kella…
löömise efektiivsus
Löömise tõhusus on vaieldav. Tundub, et lahmimises kardavad lapsed rohkem mitte valu ennast, vaid abituse ja alanduse tunnet. Tihti on nad uhked oma võime üle peksamisele vastu pidada (“Ma ei hooli millestki!”). Kui peres on suhted problemaatilised, vanematel pole autoriteeti, siis laksu andmine sellistele suhetele midagi juurde ei anna: lapse valuhirm ei asenda vanemate autoriteeti. Maksimaalne, mida mõnikord on võimalik saavutada, on neutraliseerida lapsed nende täiesti antisotsiaalsetes kalduvustes.
Ema ma ei karda — lähen ja varastan emale. Ma kardan oma isa - ma ei kavatse varastada.
Tundub, et peate eristama: regulaarne peksu andmine ja kord vöö. Regulaarne piitsutamine mõjutab kas pedagoogilist abitust või vanemate sadistlikke kalduvusi. Kunagi kinkida vöö olukorras, kus laps paneb vanematele jõu proovile, ei kuula sõnu ja teeb kõike trotsides — vähemalt lihtsates peredes võib see olla mõistlik vajadus ja on lastele endile üsna mõistetav: „Jookse üles? — sain».
Peredes, kus lapsed on normaalsed, kuna vanemad ise on targad ja kombekad inimesed, pole laksu andmine ja rihm kuidagi nõutud, neist loobutakse kergesti ja suhtutakse pigem metsikusse.
Keerulisem on vastata vanematele, kes on oma lapsed juba hooletusse jätnud, kus lapsed on rasked ja vanemad ise ei erine kultuuri poolest: "Mis siis peksmise asemel?" — Vastus: saada normaalseteks lapsevanemateks.
Uuringud näitavad:
Paljud karmi kehalist karistust kasutanud emad-isad olid pealegi oma laste suhtes külmad ja ükskõiksed, kohati isegi avalikult vaenulikud, ei pööranud neile tähelepanu ning ilmutasid sageli oma järglaste kasvatamisel ebajärjekindlust või leppimist. Klassikaline R. Searsi, E. Maccoby ja G. Levini uurimus näitas, et gu.ee kehalist karistamist kasutavad vanemad mitte ainult ei peksnud oma lapsi üsna sageli, vaid olid ka ebajärjekindlad ja lubasid kohati isegi liigset kaasamõtlemist ( Sears, Maccoby ja Levin, 1957). Oregoni teadlaste uuringus leiti ka, et vanemlik karistamine on segunenud teiste omadustega. Nagu Patterson korduvalt rõhutas, ei olnud tema ja tema töötajate poolt uuritud probleemsete laste emad ja isad mitte ainult liigselt karistavad, vaid olid tõhusad ka oma lastes distsipliini sisendamisel. Nad ei olnud piisavalt valivad ja järjekindlad premeerimiseks või karistamiseks kasutatavate tegevuste valikul ning näägutasid, sõimasid ja ähvardasid pidevalt ja valimatult oma lapsi (Patterson, 1986a, 1986b; Patterson, Dishion ja Bank, 1984; Patterson, DeBaryshe ja Ramsey, 1989). Vaata →
Võib-olla on asi rohkem selles, mitte peksmises endas?
Keerulised probleemid ei lahene kiiresti. Vanemad vajavad kannatlikkust ja lapsed tervislikku keskkonda. Kui sa ise lapsega hakkama ei saa – mõelge, kes saaks teid selles aidata. Kui täiskasvanud ise elavad inimeste moodi, kui last ümbritseb nii armastus kui ka mõistlik karmus, saavad ka rasked lapsed mõne aastaga paremaks. Vaata näiteks Kiteži kogukonna kogemust.