Võib-olla olete pikka aega olnud teraapias või muul viisil läbi elanud oma traumad ja võitlused ning tunnete, et olete muutunud. Siis aga juhtub midagi valusat ja sind justkui visatakse tagasi — vana käitumine, mõtted ja tunded naasevad. Ärge muretsege, see on normaalne.
Me ei saa minevikku lõplikult seljataha jätta. Aeg-ajalt tuletab see meile end meelde ja võib-olla mitte alati meeldival viisil. Kuidas reageerida ja mida teha, kui oled kantud tagasi vanade traumade juurde?
Oled uurinud lapsepõlve kaebusi, tead oma vallandajaid, oled õppinud ümber sõnastama negatiivseid mõtteid. Saate aru, kuidas minevikukogemused mõjutavad tänast käitumist, mõtteid ja tundeid, osalete regulaarselt psühholoogilistel koolitustel ja hoolitsete enda eest. Teisisõnu, olete oma terapeutilisel teel piisavalt kaugel, et ületada mineviku raskused.
Sa hakkasid ennast paremini tundma ja oled uhke, et lõpuks mõistad ennast. Ja järsku juhtub midagi ebameeldivat ja teeb jälle rahutuks. Sa muretsed oma välimuse pärast, muretsed selle pärast, et sa ei oska oma tunnet seletada. Teie mõtted on segaduses. Väikesed asjad tulevad iseenesest välja.
Mõnikord tuleb minevik tagasi
Olete nii palju vaeva näinud, et lapsepõlvetraumadest üle saada. Õppisid usinalt hingamistehnikaid ja rakendasid neid keerulistes olukordades. Nüüd oled aga näost näkku inimesega, kes on ammu unustatud. Sa vaatad ennast peeglist ja su peegelpilt ütleb: "Ma pole ikka veel piisavalt hea." Mis juhtus?
Raske on muuta enda kohta uskumusi ja tõsta enesehinnangut. See võib kesta kuid või isegi aastaid. Kuid te ei vabane igaveseks minevikust, mis on teid inimesena kujundanud. Ja mõnikord tulevad mälestused tagasi ja elad uuesti läbi ammu unustatud emotsioone.
Matus võib meenutada lahkunud lähedast. Niidetud muru lõhn räägib lapsepõlvest, mida igatsed. Laul toob tagasi valusad mälestused vägivallast või traumast. Lõppenud suhe võib tuua pinnale sügavalt juurdunud hüljatustunde. Uus kolleeg või sõber võib panna sind endas kahtlema.
Sa oled pettunud, ärevil, vajunud depressiooni. Avastad end ühtäkki pöördumas tagasi vanade käitumismustrite, mõtete ja tunnete juurde, mille oled läbi töötanud ja endast maha jätnud. Ja jälle tunned, et kaotad end olevikku.
Aktsepteerige tõelist sina
Mida teha, kui minevik meenutab ennast? Aktsepteerige, et tervenemine on tõusude ja mõõnadega protsess. Kui tunnete, et olete paanikas, ärevuses ja ei suuda uuesti piinavate emotsioonidega toime tulla, peatuge ja analüüsige, mis selle põhjustas ja kuidas te olukorrale reageerite. Mida sa tunned? Kuidas teie keha reageerib? Võib-olla on teil kõht lahti või iiveldus. Kas seda on teiega varem juhtunud? Kui jah, siis millal?
Tuletage endale meelde, et valusad tunded ja mõtted lähevad mööda. Tuletage meelde, kuidas te nendega teraapias töötasite. Uurige, kuidas minevik teid praegu mõjutab. Kas tunnete end samamoodi nagu varem? Kas need kogemused on sarnased? Kas tunnete end halvasti, armastust väärituna? Millised minevikukogemused nende mõteteni viivad? Kuidas praegu toimuv neid võimendab?
Pea meeles, millised enesetoetusoskused sul praegu on: negatiivsete mõtete ümbermõtlemine, sügav hingamine, valusate tunnete aktsepteerimine, treenimine.
Sa ei saa minevikku igaveseks selja taha jätta, ükskõik kui väga sa ka ei tahaks. See külastab teid aeg-ajalt. Tervita teda sõnadega: “Tere, vana sõber. Ma tean, kes sa oled. Ma tean, mida sa tunned. Ja ma saan aidata.»
Enda, mineviku ja oleviku aktsepteerimine koos kõigi selle vigadega on lõputu tervenemisprotsessi võti. Aktsepteeri ennast kohe. Ja aktsepteerige seda, kes te kunagi olite.
Autorist: Denise Oleski on psühhoterapeut.