lae video
Sensoorne deprivatsioon (ladina keelest sensus — tunne, tunne ja deprivatio — deprivatsioon) — katselistel eesmärkidel teostatav pikaajaline, enam-vähem täielik inimese sensoorsete muljete äravõtmine.
Tavainimese jaoks on peaaegu igasugune ilmajäämine häiriv. Ilmajäetus on ilmajäämine ja kui see mõttetu ilmajätmine toob ärevust, kogevad inimesed puudust raskelt. See oli eriti ilmne sensoorse deprivatsiooni katsetes.
3. sajandi keskel soovitasid Ameerika McGilli ülikooli teadlased viibida nii kaua kui võimalik spetsiaalses kambris, kus nad oleksid võimalikult palju väliste stiimulite eest kaitstud. Katsealused olid väikeses suletud ruumis lamavas asendis; kõiki helisid kattis konditsioneeri mootori monotoonne sumin; katsealuste käed torgati papist varrukatesse ja tumendatud klaasid lasid sisse vaid nõrka hajutatud valgust. Selles riigis viibimise eest tuli maksta üsna korralikku ajapalka. Näib — valetage endale täielikus rahus ja arvestage, kuidas teie rahakott täitub ilma teiepoolse pingutuseta. Teadlasi rabas tõsiasi, et enamik katsealuseid ei suutnud sellistes tingimustes vastu pidada rohkem kui XNUMX päeva. Mis viga?
Tavapärasest välisest stimulatsioonist ilma jäänud teadvus oli sunnitud pöörduma «sissepoole» ja sealt hakkasid tekkima kõige veidramad, uskumatumad kujundid ja pseudoaistingud, mida polekski saanud teisiti defineerida kui hallutsinatsioonid. Katsealused ise ei leidnud selles midagi meeldivat, nad lausa ehmatasid nendest kogemustest ja nõudsid katse lõpetamist. Sellest järeldasid teadlased, et sensoorne stimulatsioon on teadvuse normaalseks toimimiseks ülioluline ning sensoorne deprivatsioon on kindel tee mõtteprotsesside ja isiksuse enda allakäiguks.
Mälu, tähelepanu ja mõtlemise halvenemine, une- ja ärkveloleku rütmihäired, ärevus, järsud meeleolu kõikumised depressioonist eufooriani ja tagasi, võimetus eristada tegelikkust sagedastest hallutsinatsioonidest – kõike seda kirjeldati kui sensoorse deprivatsiooni vältimatuid tagajärgi. Seda hakati populaarses kirjanduses laialdaselt kirjutama, peaaegu kõik uskusid seda.
Hiljem selgus, et kõik on keerulisem ja huvitavam.
Kõik ei määra mitte äravõtmise fakt, vaid inimese suhtumine sellesse fakti. Iseenesest pole ilmajäämine täiskasvanu jaoks kohutav — see on lihtsalt keskkonnatingimuste muutumine ja sellega saab inimorganism oma toimimist ümber korraldades kohaneda. Toidupuudusega ei kaasne ilmtingimata kannatusi, nälga hakkab kannatama vaid see, kes pole sellega harjunud ja kelle jaoks on see vägivaldne protseduur. Teadlikult ravipaastu harrastajad teavad, et juba kolmandal päeval tekib kehas kergustunne ning ettevalmistunud inimesed taluvad kergesti ka kümnepäevase paastu.
Sama kehtib sensoorse deprivatsiooni kohta. Teadlane John Lilly katsetas sensoorse deprivatsiooni mõju iseendale isegi veelgi keerulisemates tingimustes. Ta oli läbimatus kambris, kus ta kasteti kehatemperatuurilähedase temperatuuriga soolalahusesse, nii et ta jäi ilma ühtlastest temperatuuri- ja gravitatsiooniaistingutest. Loomulikult hakkasid tal tekkima veidrad pildid ja ootamatud pseudoaistingud, nagu McGilli ülikooli katsealustel. Lilly lähenes tema tunnetele aga teistsuguse suhtumisega. Tema arvates tekib ebamugavustunne sellest, et inimene tajub illusioone ja hallutsinatsioone kui midagi patoloogilist ning seetõttu kardab neid ja püüab naasta normaalsesse teadvuse seisundisse. Ja John Lilly jaoks olid need lihtsalt uuringud, ta uuris huviga temas ilmnenud pilte ja aistinguid, mille tulemusena ei tundnud ta sensoorse deprivatsiooni ajal ebamugavust. Pealegi meeldis see talle nii väga, et ta hakkas neisse aistingutesse ja fantaasiatesse sukelduma, stimuleerides nende tekkimist narkootikumidega. Tegelikult ehitatigi nende fantaasiate põhjal suures osas üles S. Grofi raamatus «Teekond iseennast otsides» kirja pandud transpersonaalse psühholoogia alus.
Inimesed, kes on läbinud eriväljaõppe, omandanud autotreeningu ja rahuliku kohaloleku praktika, taluvad sensoorset deprivatsiooni ilma suuremate raskusteta.