Keerulisse olukorda sattudes, suhtekriisi kogedes või valiku ees kaotusseisu jäädes otsime sageli nõu: küsime sõpradelt, kolleegidelt või internetist. Meid juhib lapsepõlvest õpitud põhimõte: milleks leiutada midagi, mis on juba enne meid leiutatud. Isiklike küsimuste lahendamisel see põhimõte aga sageli ei tööta ning nõuanded tekitavad kergenduse asemel hoopis ärritust. Miks see juhtub ja kuidas lahendust leida?
Kui kliendid abi otsivad, küsivad nad sageli nõu. Näiteks kuidas suhtest välja tulla või kuidas seda parandada. Küsitakse, kas tasub töölt lahkuda, kas on aeg last saada, mida teha, et muutuda enesekindlamaks, lõpetada häbelik.
Näib, et enamik küsimusi on sama vanad kui maailm – kas tõesti pole veel tulnud välja mingit üldreeglit või päästetabletti, mis igal juhul aitaks? Mõned inimesed küsivad selle kohta otse, näiteks: "Kas te arvate, et suhetel selle inimesega on tulevikku?" Paraku pean ma ärrituma: ei minul ega mu kolleegidel pole universaalset vastust. "Mis me siis tegema peame?" - te küsite. "Leiutage ratas," vastan.
Inimkond on loonud nii palju mugavaid seadmeid, mis muudavad elu lihtsamaks, et juba olemasoleva uuesti leiutamine on ajaraiskamine. Kuid mis puutub sellistesse küsimustesse nagu suhete loomine, enesekindluse saavutamine, leinaga toimetulek või kaotusega leppimine, siis pole lihtsalt muud võimalust kui ratas uuesti leiutada. Jah, selline, mis sobib meile ideaalselt.
Mäletan, et lapsepõlves vahetasime naabripoisiga lihtsalt uudishimust jalgrattaid. Ta nägi välja nagu tavaline jalgratas, aga kui ebamugav see oli: ta jalad ulatusid vaevu pedaalideni ja iste tundus liiga kõva. Umbes sama lugu on siis, kui järgid kähku kellegi nõuandeid ja hakkad elu korraldama kellegi teise mustri järgi: nagu sõbrad, nagu telekas nõustatakse või vanemad nõuavad.
Oma tundeid elades ja uutele avanedes paneme tasapisi – iseseisvalt või psühhoterapeudi abiga – kokku oma jalgratta.
Osaliselt on psühhoteraapia ratta taasleiutamise protsess, hoolikas ja hoolikas vastuste otsimine küsimustele "kuidas ma peaksin olema" ja "mis mulle sobib". Suhteid ei saa raamatutest õppida, kuigi need võivad olla abiks, kui need aitavad sul endalt õigeid küsimusi esitada. Oletame, et tehisintellekt on valinud meile ideaalse kaaslase. Kuid isegi kontrollitud valemi järgi partnerit valides kohtame selle tulemusena elavat inimest ja meil ei jää muud üle, kui neid suhteid ise läbi elada, neis katsetades ja improviseerides.
Mida öelda oma partnerile, kui tülitsete? Kuidas leppida kokku finantsides, kes prügi välja viib? Vastused pead ise välja mõtlema. Milline neist tõeks osutub, saate kindlaks teha ainult iseennast kuulates. Ja on tõenäoline, et need on täiesti erinevad sõprade või Interneti soovitatutest.
Kaotusega leppimiseks pole muud väljapääsu, kui see elada. Et saada enesekindlamaks, on oluline aru saada, kust see tuleb, täpselt minu ebakindlusest. Millele ma tähelepanu pööran, mis teeb mind häbelikuks?
Seega, tundeid läbi elades ja uutele avanedes paneme tasapisi – ise või psühhoterapeudi abiga – kokku oma jalgratta. Kellelgi on see roosade lintide ja raamatukorviga, kellelgi naastrehvide ja võimsate ratastega. Ja alles pärast enda jaoks loodud jalgrattal maast lahti tõuget hakkame pedaalima oma tõelise mina poole.