"Mõned inimesed harjuvad oma probleemide ja ebatervisliku käitumisega nii ära, et pole valmis neist lahku minema," ütleb psühhiaater ja psühhoanalüütik Charles Turk, kes on psühhoanalüüsi praktiseerinud üle 20 aasta.
Kui Charles Turk oli arstitudeng ja praktikal haiglas, märkas ta, et sageli kogesid füüsiliselt paranenud patsiendid endiselt emotsionaalset stressi. Siis tekkis tal esmalt huvi psühhiaatria vastu, mis just sellistele hetkedele tähelepanu pöörab.
Ta sai hariduse enne, kui psühhiaatria "aju töö taasavastas" ning enamik tema õpetajaid ja juhendajaid spetsialiseerus psühhoanalüüsile – see määras tema valiku ette.
Charles Turk ühendab tänaseni oma praktikas mõlemat suunda — psühhiaatriat ja psühhoanalüüsi. Tema töö on pälvinud erialaringis tunnustust. 1992. aastal pälvis ta psühhiaatrite kutseorganisatsiooni National Alliance for Mentally Ill auhinna. Aastal 2004 — järjekordne auhind rahvusvaheliselt psühhoanalüütiliselt organisatsioonilt International Federation for Psychoanalytic Education.
Mille poolest erineb psühhoanalüüs psühhoteraapiast?
Charles Turk: Minu arvates aitab psühhoteraapia vabaneda sümptomitest, mis inimest segavad. Psühhoanalüüsi eesmärk on seevastu tuvastada ja lahendada nende sümptomite aluseks olevad sisemised konfliktid.
Kuidas täpselt psühhoanalüüs patsiente aitab?
See võimaldab luua turvalise ruumi ning klient saab vabalt rääkida teemadel, mida ta pole varem kellegagi arutanud — samas kui analüütik protsessi ei sekku.
Kirjeldage psühhoanalüüsi protsessi. Kuidas te täpselt klientidega töötate?
Ma ei anna mingeid formaalseid juhiseid, vaid loon kliendile turvalise ruumi ja suunan teda peenelt ning julgustan teda täitma seda ruumi nii, et see oleks tema jaoks kõige kasulikum. Selle töö aluseks on «vabad assotsiatsioonid», mida klient selle käigus väljendab. Kuid tal on täielik õigus keelduda.
Kui inimene esimest korda professionaali juurde jõuab, siis kuidas saab valida psühhoanalüüsi ja muude teraapiavormide vahel?
Esiteks peab ta mõtlema selle üle, mis teda täpselt häirib. Ja siis otsustage, mida ta soovib spetsialistiga töötades saada. Lihtsalt selleks, et leevendada või vabaneda probleemi sümptomitest või uurida ja uurida oma subjektiivset seisundit sügavamalt.
Mille poolest erineb psühhoanalüütiku töö teiste valdkondade ja meetodite spetsialistide pakutavast?
Ma ei anna nõu, sest psühhoanalüüs kutsub inimest leidma endas võtit — ja see tal juba on — vanglast, mille ta endale on ehitanud. Ja ma püüan ravimeid mitte välja kirjutada, kuigi mõnel juhul võivad need mängida olulist rolli ka üldises raviprotsessis.
Rääkige meile oma isiklikust kogemusest psühhoanalüütikuga.
Sel ajal, kui ma ise diivanil lebasin, lõi mu psühhoanalüütik mulle selle väga turvalise ruumi, kus ma saaksin leida vahendeid ja lahendusi, et vabaneda mind pikka aega piinanud võõristustundest, hirmust, obsessiivsest kangekaelsusest ja depressioonist. See asendati "tavalise inimliku rahulolematusega", mida Freud oma patsientidele lubas. Oma praktikas proovin sama teha ka oma klientide jaoks.
Ma ei luba kunagi klientidele rohkem, kui suudan neile kindlasti anda.
Keda saab teie arvates psühhoanalüüs aidata?
Meie valdkonnas arvatakse, et on teatud kriteeriumid, mille järgi saab kindlaks teha, kes sobib psühhoanalüüsiks. Eeldatakse, et meetod võib olla "haavatavatele isikutele" potentsiaalselt ohtlik. Kuid olen jõudnud teistsugusele seisukohale ja usun, et on võimatu ennustada, kellele psühhoanalüüsist kasu on ja kellele mitte.
Oma klientidega püüan pealetükkimatult alustada psühhoanalüütilist tööd, luues vastavad tingimused. Nad võivad igal ajal keelduda, kui nad tunnevad, et see on nende jaoks liiga raske. Nii saab nn «ohte» vältida.
Mõned inimesed harjuvad oma probleemide ja ebatervisliku käitumisega nii ära, et pole valmis neid lahti laskma. Psühhoanalüüs võib aga olla kasulik kõigile, kes tahavad aru saada, miks ta ikka ja jälle samadesse ebameeldivatesse olukordadesse satub ja on otsustanud seda parandada. Ja ta tahab vabaneda kogemustest ja ebameeldivatest ilmingutest, mis tema elu mürgitavad.
Mul on olnud paar patsienti, kes olid eelmises teraapias ummikusse jõudnud, kuid pärast suurt tööd õnnestus nende seisundit parandada — nad leidsid endale ühiskonnas koha. Kolm neist põdesid skisofreeniat. Veel kolmel oli piiripealne isiksusehäire ja nad kannatasid lapsepõlve psühhotrauma raskete tagajärgede all.
Kuid oli ka ebaõnnestumisi. Näiteks kolm teist patsienti lootsid alguses suuri lootusi "kõneravile" ja pooldasid teraapiat, kuid loobusid selle käigus. Pärast seda otsustasin, et ei luba kunagi klientidele rohkem, kui suudan neile kindlasti anda.