"Minge edasi, armastage ja tehke äri"
Lühidalt, ülaltoodud fraasist piisab isiksuse määramiseks. Professionaalsust tuleks hinnata töö järgi.
Ja kui korras…
Kui olin 20-aastane, lõpetasin riigi juhtiva majandusülikooli, stažeerisin parimates ettevõtetes ning ees ootas helge ettevõtte tulevik ja vastavad karjääriväljavaated.
Ja siis oli abiellumine ja esimese lapse sünd. Need sündmused ei olnud lihtsalt mu elu kõige õnnelikumad hetked, vaid määrasid selle elu. Peagi sündisid meie perre teine poeg ja noorem tütar. Juba kümme aastat olen elanud laste ja lastega, peres ja töös. Olen juba kümme aastat elanud, õppinud ja töötanud, mäletan ja uurin lapsepõlve imelist maailma, süvenen sellesse maailma. Palju raamatuid, kursusi, mentoreid. Ja — mõelda, mõelda, mõelda... Sest pedagoogikas ei saa oma mõtet millegagi asendada, ei mingite meetodite, teadmiste ega isegi kogemustega. „Ma tahan, et te mõistaksite, et ükski raamat ega arst ei saa asendada teie enda elavat mõtet, teie enda vaadet. (…) Targas üksinduses – ole ärkvel” (J. Korchak). Algas tõeline loovus, millega ei saa minu jaoks võrrelda ühtegi teist tegevust ja tööd.
Ühel ilusal hetkel sain aru, et saan teiste lastega koostööd teha — mul on, mida jagada, on, mida anda. Ma armastan lapsi, mõistan, austan ja see on vastastikune. Siis algasid tunnid — kõigepealt teadusring ja siis meie oma lastearengu keskus. "Teadmisest ei piisa, õpetage laps mõtlema," ütlesin. Sest see on õppimises tegelikult peamine. Ja elus. Ja oluline on ka huviga õppida, tugevalt ja lõbusalt elada, sõpru leida ja mängida. Seda kõike teeme Laste Teadusklubis. Meil ja lastel on hea koos olla. Emmed ja isad on head, sest lapsed on head. Me saavutame tulemusi, kasvame ja muutume. Ma tean lastest palju ja ma ei väsi kunagi uute asjade avastamisest.
Teine minu suur projekt on Stupenki treenerisüsteem vanematele. Idee «vanemate ülikoolist» sündis minu õpilaste perede nõustamise käigus. Aeg-ajalt olen täheldanud, et vanematel, headel, armastavatel vanematel, puuduvad mõned teadmised ja tehnikad, mis teeksid neist ka head kasvatajad. Me omandame need teadmised ja tehnikad "vanemluse ülikoolis", "sammudel". Muide, soovin tänada nõustamis- ja juhendamiskeskuse juhatajat Aleksei Melnikovi ja oma lugupeetud mentorit Nikolai Ivanovitš Kozlovit, kelle toel projekt «Sammud» käivitati (ja aktiivselt toimib).
Milles ma veel praegu elan? Õpin Praktilise Psühholoogia Ülikoolis. Ülikooli ainulaadne programm on selline, et üliõpilased ei saa mitte ainult erialaseid teadmisi, vaid töötavad ka isikliku kasvu nimel. Me liigume igas suunas edasi.
Nüüd tunnen end õnneliku inimesena. Mul on perekond, äri ja areng – minu jaoks on see harmoonia. "Minge edasi, armastage ja tehke äri, ärge jätke end hilisemaks." Eriline tänu selle harmooniatunde eest — abikaasale, kes toetab mind alati ja kõiges. Minu, naise jaoks, kelle põhiväärtus on perekond, pole midagi tähtsamat kui see toetus ja mõistmine.
Minu põhiteema on see, kuidas lastest aru saada ja mida sellega hiljem peale hakata, kuidas lastega koos õnnelikult elada. Samuti — eelpuberteediealiste laste haridus ja arendamine. Tegelikult on kasvatus ja haridus lahutamatult seotud: õpetades — me alati harime, kasvatades — õpetame.
Nendes teemades teen programme lastele, aga ka kursusi — koolitusi — konsultatsioone täiskasvanutele.
Saada mulle e-kiri — [email protected]
Enne suhtlemist!