Sisu
- Millal otsustasite koos elukaaslasega lapse saada?
- Inglise ja Hollandi seadused lubavad lastel oma doonori kohta teavet saada, kui nad saavad täisealiseks. Kas see sulle ei sobinud?
- Kas jagate oma suhtes isa ja ema rolli?
- Kas inimeste vaade teie perele on igapäevaselt koormav?
- Mida arvate valitsuse projektist?
- Kas sa mõtled teise lapse saamisele?
Elodie Moreau
Millal otsustasite koos elukaaslasega lapse saada?
Tegelikult oleme vanapaar. Oleme koos elanud viisteist aastat. Minu elukaaslases oli algusest peale lapsesoov tunda. Teisest küljest nõudis mul palju rohkem mõtlemist, et võidelda eelarvamustega, mis mul meie olukorra kohta tekkisid. Ja siis 6-7 aasta pärast otsustasime. Oleme valinud Belgia meditsiiniliselt abistava sigimise kasutamiseks. Meil polnud eelistust, kumb peaks last kandma, oleme ühevanused, tahtsime mõlemad. Proovisime mitut seemendust, üht siis teist, aga viljakusprobleemid olid meil mõlemal. Pärast nelja-aastast proovimist jäin rasedaks.
Inglise ja Hollandi seadused lubavad lastel oma doonori kohta teavet saada, kui nad saavad täisealiseks. Kas see sulle ei sobinud?
See ei ole lähenemine, mida me tahtsime kasutada. Meie jaoks oli see kaheksateistkümneks aastaks poja õlgadele panemine. Seal on vähemalt selge, isa pole. Me ei püüa seda tühimikku täita. Sellest hoolimata on tal endiselt meessoost referente, näiteks nõod, minu vend, kellel on neli last. Tal on ka kaks ristiisa, kellel on tähtis koht. Kuid me selgitame talle probleemivabalt, et mees on teinud helde teo, et lubada meil last saada. Tema lugu on midagi, mida me tema juuresolekul oma perede ja sõpradega igapäevaselt arutame. Ta tunneb teda, kuigi me temaga tegelikult ei räägi, ta on liiga väike. See on aga meie igapäevaelus olemas, ostsime talle raamatukesed, milles lastel on kaks ema. Läheneme asjale õrnalt.
Üldse mitte! Vastupidi, me püüame olla valvsad, et olla egalitaarne. Me ei anna endale erilist rolli. Oleme kaks naist, igaühel oma identiteet. Ja siis, olgu me mees või naine, on igaühes meist naiselik ja mehelik pool. Isa üksi ei kehasta autoriteeti. Oleme vaid kaks ema. Meie jaoks on kõige olulisem anda oma lapsele hea haridus, olla kooskõlas sellega, mida me talle ütleme. Me räägime palju.
Kas inimeste vaade teie perele on igapäevaselt koormav?
Ma ei tunne, et minu peale mõeldakse. Ma ei tea, kas inimesed on meie olukorra peale solvunud, aga kriitikat ma eriti ei kuule. Tegelikult on mul tunne, et kui homoseksuaalid saavad lapse, on nad vähem kriitika sihtmärgiks, justkui jääksid nad normi piiresse. Teisest küljest on koormav õiguste puudumine. Näiteks minu elukaaslasel pole Eloi suhtes seaduslikke õigusi. Meil on tunne, et me ei ole nagu kõik teised.
Mida arvate valitsuse projektist?
Hetkel pole see veel täielikult valmis. Minu arvates on see mitterahuldav. Meie olukorras ei saa minu partnerist lapsevanem. Ta on pärast sotsiaalset uurimist sunnitud läbima adopteerimise. See on masendav, kui pead end alati õigustama. Lisaks pole abielu imerohi, isegi kui see on mõne jaoks sümboolne. Ja siis on homoseksuaalid sunnitud abielluma, et lapsendada…
Kas sa mõtled teise lapse saamisele?
Jah. Mu elukaaslane tahaks muidugi last kanda, aga arvestades meie vastavaid viljakusprobleeme, siis vaatame, mida on võimalik teha...