Milliseid arenguetappe paar läbib? Millal on konfliktid kooselus vältimatud? Mis muudab lapse välimust? Kuidas on pered individualismi ajastul organiseeritud? Psühhoanalüütiku Eric Smadzhi arvamus.
Prantsuse psühhoanalüütik Eric Smadja tuleb Moskvasse, et esitleda oma kaasaegseid paare käsitleva raamatu venekeelset väljaannet ning viia läbi kahepäevane seminar psühhoanalüütilise psühhoteraapia magistriprogrammi raames National Research University Higher Economics Schoolis.
Küsisime temalt, mida ta arvab tänasest armuliidust.
Psühholoogiad: Kas kaasaegne individualismikultuur mõjutab ideed, millist paari me tahaksime luua?
Eric Smadja: Meie ühiskonda iseloomustab üha kasvav individualism. Kaasaegsed paarid on suhetes ebastabiilsed, haprad, mitmekesised ja nõudlikud. See on minu kontseptsioon kaasaegsest paarist. Need neli omadust väljendavad individualismi mõju paari loomisele. Tänapäeval on iga paari puhul üks peamisi konflikte nartsissistlike huvide ning partneri ja paari kui terviku huvide vastandamine.
Ja siin seisame silmitsi paradoksiga: kaasaegses ühiskonnas valitseb individualism ja paariselu sunnib meid loobuma mõnest oma individuaalsest vajadusest, et jagada pereelu ja muuta see oma prioriteediks. Meie ühiskond on paradoksaalne, see surub meile peale paradoksaalseid hoiakuid. Ühelt poolt soodustab see kasvavat individualismi, teisalt aga surub see kõigile oma liikmetele peale universaalsed, homogeensed käitumisvormid: me kõik peame tarbima ühte ja sama asja, käituma ühtemoodi, mõtlema sarnaselt...
Näib, et meil on mõttevabadus, aga kui mõtleme teisiti kui teised, siis vaatavad nad meid viltu ja vahel tajuvad meid heidikutena. Kui lähete mõnda suuremasse kaubanduskeskusesse, näete seal samu kaubamärke. Ükskõik, kas olete venelane, argentiinlane, ameeriklane või prantslane, ostate sama asja.
Mis on kooselus kõige raskem?
Pole kõige raskemat, on mitmeid raskusi, mis jäävad alatiseks. “Endaga” elamine on juba piisavalt raske, teise inimesega koos elamine on veelgi keerulisem, isegi kui sind seob suur armastus. Kui me suhtleme teise inimesega, on meil raske, sest ta on teistsugune. Meil on tegemist teistsugusega, mitte meie nartsissistliku kolleegiga.
Iga paar seisab silmitsi konfliktidega. Esimene konflikt – identiteedi ja teispoolsuse, “mina” ja “teise” vahel. Isegi kui vaimselt oleme oma erinevustest teadlikud, on meil vaimsel tasandil raske leppida sellega, et teine on meist erinev. Siin tuleb mängu meie nartsissismi kogu jõud, kõikvõimas ja diktaatorlik. Teine konflikt avaldub tasakaalu otsimises nartsissistlike huvide ja objekti huvide vahel, minu enda ja teise huvide vahel.
Paar elab läbi kriisiperioode. See on paratamatu, sest paar on elusorganism, mis areneb
Kolmas konflikt: meeste ja naiste suhe igas partneris, alustades seksist ja lõpetades soorollidega perekonnas ja ühiskonnas. Lõpuks neljas konflikt — armastuse ja vihkamise, Erose ja Thanatose suhe, mis on meie suhetes alati olemas.
Veel üks segaduse allikas — üleandmine. Kumbki partner on teise jaoks ülekande kujund vendade, õdede, ema, isa suhtes. Seetõttu mängime suhetes partneriga ümber erinevaid stsenaariume oma fantaasiatest või lapsepõlvest. Mõnikord asendab meie jaoks isa kuju partner, mõnikord vend. Need ülekandefiguurid, mida partner kehastab, muutuvad suhetes komplikatsioonideks.
Lõpuks, nagu iga inimene, läbib paar oma elutsüklis kriisiperioode. See on paratamatu, sest paar on elusorganism, mis areneb, muutub, läbib oma lapsepõlve ja oma küpsuse.
Millal tekivad paaris kriisid?
Esimene traumaatiline hetk on kohtumine. Isegi kui me seda kohtumist otsime ja tahame paari luua, on see ikkagi trauma. Juba ühe inimese jaoks on see kriitiline periood ja siis paari jaoks muutub see selleks, sest see on paari sünnihetk. Siis hakkame koos elama, kolmekordistame oma ühist elu, harjume üksteisega. See periood võib lõppeda pulmade või mõne muu suhte vormistamise viisiga.
Kolmas kriitiline periood on soov või soovimatus last saada ja seejärel lapse sünd, üleminek kahelt kolmele. See on tõesti suur trauma igale vanemale ja paarile. Isegi kui sa last tahtsid, on ta ikkagi võõras, tungib sinu ellu, sinu paari kaitsvasse kookonisse. Mõnel paaril on koos nii hea, et nad kardavad lapse ilmumist ega tahagi. Üldiselt on see jutt invasioonist väga huvitav, sest laps on alati kõrvalseisja. Kuivõrd traditsioonilistes ühiskondades ei peeta teda üldse inimeseks, tuleb teda rituaalide kaudu «inimlikustada», et saada osaks kogukonnast, et teda aktsepteeritaks.
Lapse sünd on psühholoogilise trauma allikas mõlemale partnerile ja paari vaimsele seisundile.
Ma ütlen seda kõike tõsiasjale, et lapse sünd on psühholoogilise trauma allikas mõlemale partnerile ja paari vaimsele seisundile. Järgmised kaks kriisi on esmalt lapse teismeiga ja seejärel laste lahkumine vanematekodust, tühja pesa sündroom ja partnerite vananemine, pensionile jäämine, kui nad avastatakse üksteisega kahekesi, ilma lasteta ja tööta, saavad vanavanemad…
Pereelu läbib kriitilisi faase, mis muudavad meid ja milles me kasvame, saame targemaks. Iga partner peab õppima taluma raskusi, hirme, rahulolematust, konflikte. Paari hüvanguks on vaja kasutada igaühe loovust. Konflikti ajal on vajalik, et kõik partnerid teaksid, kuidas kasutada oma "head masohhismi".
Mis on hea masohhism? See on kasutada oma võimet taluda frustratsiooni, taluda raskusi, viivitada naudinguga, oodata. Ägedate konfliktide hetkedel, et mitte lahku minna ja seda proovikivi üle elada, vajame võimet taluda ja see on hea masohhism.
Mis tunne on paaril, kes ei taha või ei saa last? Kas praegu on lihtsam aktsepteerida kui varem?
Erinevalt traditsioonilisest ühiskonnast järgivad kaasaegsed paarid erinevaid abielu- ja seksuaalelu vorme. Kaasaegne perekond tunnustab õigust mitte saada last. Selts võtab vastu lasteta peresid, samuti üksikuid naisi koos lapsega ja mehi lastega. See on võib-olla üks suuremaid muutusi ühiskonnas: kui meil pole lapsi, ei tähenda see, et nad meie peale näpuga näitavad, et oleme teistest kehvemad, et oleme teise klassi paar. Sellegipoolest tajutakse kollektiivses alateadvuses ja üksikisikute alateadvuses lastetut paari kui midagi kummalist.
Aga jällegi oleneb kõik sellest, millisest ühiskonnast me räägime. Kõik sõltub sellest, milline on mehe ja naise kuvand selle ühiskonna esindajatena. Näiteks Põhja-Aafrika ühiskonnas, kui naisel pole last, ei saa teda naiseks pidada, kui mehel lapsi pole, pole ta mees. Aga isegi lääne ühiskonnas, kui sul lapsi ei ole, hakkavad inimesed sinu ümber sellest rääkima: kahju, et neil pole last ja miks see nii on, see on liiga isekas, ilmselt on neil mingi füsioloogilised probleemid.
Miks paarid ikkagi lahku lähevad?
Lahkumineku peamisteks põhjusteks on seksuaalne rahulolematus ja suhtlemisvaegus paaris. Kui kannatab seksuaalelu, mida me tänapäeval väga väärtuslikuks peame, võib see esile kutsuda partnerite lahkumineku. Või kui me paaris ei seksi piisavalt, hakkame seksuaalset rahulolu otsima kõrvalt. Kui paar ei leia enam väljapääsu, otsustavad nad lahkuda.
Liigne samastumine teisega seab ohtu minu nartsissismi ja minu eneseidentiteedi.
Teine tegur – kui üks abikaasadest enam kooselu vastu ei pea, tormab vabadusse. Kui üks partneritest pöörab palju tähelepanu ja energiat perele, teine aga isiklikule arengule, siis kaotab kooselu mõtte. Mõned nartsissistlike kalduvustega haprad inimesed jõuavad järeldusele, et "ma ei saa enam paaris elada, mitte sellepärast, et ma enam ei armasta, vaid sellepärast, et see hävitab mu isiksuse." Teisisõnu, liigne samastumine teisega seab ohtu minu nartsissismi ja minu eneseidentifitseerimise.
Kui aktsepteeritavad on välisühendused tänapäeval?
Kaasaegses paaris peaks igal partneril olema piisavalt vabadust. Individuaalsed, nartsissistlikud huvid on omandanud suure tähtsuse. Piiranguid on vähem. Aga psühholoogilisel tasandil sõlmitakse paaris teatud kokkulepe, nartsissistlik leping. "Valisin teid, me valisime üksteist, ajendatuna eksklusiivsuse soovist ja meie suhte igavikulisusest." Teisisõnu, ma luban, et sa oled mu ainus ainulaadne partner ja ma olen alati sinuga. Seda ideed jagab kristlik abielu kontseptsioon. See mõte võib olla meie peas, kuid alati ei juhtu kõik nii.
Loome paare, eeldades, et teine inimene võrgutab meid, et meil on teistega armulugusid.
Freud ütles, et iga partneri libiido on muutlik, see rändab ühelt objektilt teisele. Seetõttu on esialgset kokkulepet raske kogu elu koos täita, see läheb vastuollu libiido muutlikkusega. Nii et tänapäeval, individualismi ja vabaduse kasvades, loome paare, eeldades, et teine inimene võrgutab meid, et meil on teistega armulugusid. Kõik oleneb sellest, kuidas kumbki paari partneritest muutub, milline on tema vaimne areng ja me ei saa seda ette teada.
Lisaks oleneb see paari enda arengust. Millist abielukultuuri see arendas? Kas meil võib valitud perekultuuris teatud partneriga olla muid kõrvalisi sidemeid? Võib-olla võivad kõrval olla lood, mis ei tee partnerile haiget ega sea ohtu paari olemasolu.