Poliitilise karjääri algus
Benazir Bhutto sündis väga mõjukas perekonda: tema isa esivanemad olid Sindi provintsi vürstid, vanaisa Shah Nawaz juhtis kunagi Pakistani valitsust. Ta oli pere vanim laps ja isa armastas teda: ta õppis Karachi parimates katoliku koolides, isa Benaziri juhendamisel õppis islamit, Lenini teoseid ja raamatuid Napoleonist.
Zulfikar julgustas oma tütre teadmiste- ja iseseisvusiha igal võimalikul viisil: näiteks kui ema 12-aastaselt Benazirile loori ette pani, nagu korralikule moslemiperest pärit tüdrukule kohane, nõudis ta, et tütar ise teeks valik – kanda või mitte. „Islam ei ole vägivallareligioon ja Benazir teab seda. Igaühel on oma tee ja oma valik!” - ta ütles. Benazir veetis õhtu oma toas isa sõnade üle mõtiskledes. Ja hommikul läks ta kooli ilma loorita ega kandnud seda enam kunagi, vaid kattis pea elegantse salliga austusavaldusena oma riigi traditsioonidele. Benazir mäletas seda juhtumit alati, kui ta oma isast rääkis.
Zulfiqar Ali Bhutto sai 1971. aastal Pakistani presidendiks ja hakkas oma tütrele poliitilist elu tutvustama. Kõige teravam välispoliitiline probleem oli India ja Pakistani vahelise piiri lahendamata küsimus, kaks rahvast olid pidevas konfliktis. Läbirääkimisteks Indias 1972. aastal lendasid isa ja tütar koos. Seal kohtus Benazir Indira Gandhiga, vestles temaga pikka aega mitteametlikus keskkonnas. Läbirääkimiste tulemuseks olid mõned positiivsed arengud, mis lõpuks fikseeriti juba Benaziri valitsusajal.
Riigipööre
1977. aastal toimus Pakistanis riigipööre, Zulfikar kukutati ja pärast kaks aastat kestnud kurnavat kohtuprotsessi ta hukati. Riigi endise juhi lesk ja tütar sai Rahvaliikumise juhiks, mis kutsus üles võitlema anastaja Zia al-Haqi vastu. Benazir ja tema ema arreteeriti.
Kui eakat naist säästeti ja ta saadeti koduaresti, siis Benazir teadis kõiki vangistuse raskusi. Suvekuumuses muutus tema kamber tõeliseks põrguks. "Päike soojendas kaamerat nii, et mu nahk oli põletushaavadega kaetud," kirjutas ta hiljem oma autobiograafias. "Ma ei saanud hingata, õhk oli seal nii kuum." Öösiti roomasid oma varjupaikadest välja vihmaussid, sääsed, ämblikud. Putukate eest peitu pugedes kattis Bhutto pea raske vanglatekiga ja viskas selle seljast, kui hingamine muutus täiesti võimatuks. Kust see noor naine tookord jõudu ammutas? See jäi ka tema enda jaoks saladuseks, kuid isegi siis mõtles Benazir pidevalt oma riigile ja inimestele, kes on al-Haqi diktatuuri poolt nurka surutud.
1984. aastal õnnestus Benaziril tänu lääne rahuvalvajate sekkumisele vanglast välja murda. Algas Bhutto võidukäik läbi Euroopa riikide: vanglast kurnatud naine kohtus teiste riikide juhtidega, andis arvukalt intervjuusid ja pressikonverentse, mille käigus esitas avalikult väljakutse Pakistani režiimile. Tema julgust ja sihikindlust imetlesid paljud ning Pakistani diktaator sai ise aru, milline tugev ja põhimõttekindel vastane tal on. 1986. aastal tühistati Pakistanis sõjaseisukord ja Benazir naasis võidukalt oma kodumaale.
1987. aastal abiellus ta Asif Ali Zarardiga, kes oli samuti pärit Sindis asuvast väga mõjukast perekonnast. Kiuslikud kriitikud väitsid, et tegemist oli fiktiivabieluga, kuid Benazir nägi oma mehes kaaslast ja tuge.
Praegu taaskehtestab Zia al-Haq riigis sõjaseisukorra ja saadab laiali ministrite kabineti. Benazir ei saa kõrvale seista ja – kuigi ta pole veel esimese lapse raskest sünnist toibunud – astub poliitilisse võitlusse.
Juhuslikult hukkub lennuõnnetuses diktaator Zia al-Haq: tema lennukis plahvatas pomm. Tema surma puhul nägid paljud palgamõrva – nad süüdistasid Benazirit ja tema venda Murtazat seotuses, isegi Bhutto ema.
Ka võimuvõitlus on langenud
1989. aastal sai Bhuttost Pakistani peaminister ja tegemist oli suurejoonelise ajaloolise sündmusega: esimest korda juhtis moslemiriigis valitsust naine. Benazir alustas oma peamist ametiaega täieliku liberaliseerimisega: ta andis ülikoolidele ja üliõpilasorganisatsioonidele omavalitsuse, kaotas kontrolli meedia üle ja vabastas poliitvangid.
Olles saanud suurepärase euroopaliku hariduse ja olles kasvanud liberaalsetes traditsioonides, kaitses Bhutto naiste õigusi, mis läksid vastuollu Pakistani traditsioonilise kultuuriga. Esiteks kuulutas ta valikuvabadust: kas on õigus kanda või mitte kanda loori või realiseerida end mitte ainult kolde valvurina.
Benazir austas ja austas oma riigi ja islami traditsioone, kuid samal ajal protesteeris selle vastu, mis oli ammu aegunud ja takistas riigi edasist arengut. Nii rõhutas ta sageli ja avalikult, et on taimetoitlane: „Taimetoit annab mulle jõudu poliitiliste saavutuste jaoks. Tänu taimsele toidule on mu pea rasketest mõtetest vaba, ise olen rahulikum ja tasakaalukam, ”rääkis ta intervjuus. Veelgi enam, Benazir nõudis, et iga moslem võib keelduda loomsest toidust ja lihatoodete "surmav" energia suurendab ainult agressiooni.
Loomulikult tekitasid sellised avaldused ja demokraatlikud sammud rahulolematust islamistide seas, kelle mõju Pakistanis 1990. aastate alguses kasvas. Kuid Benazir oli kartmatu. Ta asus otsustavalt lähenema ja tegema koostööd Venemaaga võitluses uimastikaubanduse vastu, vabastas Vene sõjaväelased, keda hoiti pärast Afganistani kampaaniat vangistuses.
Vaatamata positiivsetele muutustele välis- ja sisepoliitikas süüdistati peaministri bürood sageli korruptsioonis ning Benazir ise hakkas tegema vigu ja sooritama tormakaid tegusid. 1990. aastal vallandas Pakistani president Ghulam Khan kogu Bhutto valitsuskabineti. Kuid see ei murdnud Benaziri tahet: 1993. aastal ilmus ta uuesti poliitilisele areenile ja sai peaministritooli pärast seda, kui ta ühendas oma partei valitsuse konservatiivse tiivaga.
1996. aastal saab temast aasta populaarseim poliitik ja näib, et sellega ei piirdu: taas reformid, otsustavad sammud demokraatlike vabaduste vallas. Tema teisel ametiajal vähenes elanike kirjaoskamatus ligi kolmandiku võrra, paljusid mägipiirkondi varustati veega, lapsed said tasuta arstiabi ja algas võitlus lastehaigustega.
Kuid jällegi takistas korruptsioon tema lähikonnas naise ambitsioonikaid plaane: abikaasat süüdistati altkäemaksu võtmises, vend arreteeriti süüdistatuna riigikelmuses. Bhutto ise oli sunnitud riigist lahkuma ja minema Dubaisse pagulusse. 2003. aastal tunnistas rahvusvaheline kohus väljapressimises ja altkäemaksusüüdistused kehtivaks, kõik Bhutto kontod külmutati. Kuid vaatamata sellele elas ta aktiivset poliitilist elu väljaspool Pakistani: pidas loenguid, andis intervjuusid ja korraldas oma partei toetuseks pressireise.
Võidukas tagasitulek ja terrorirünnak
2007. aastal astus häbisse sattunud poliitiku poole esimesena Pakistani president Pervez Musharraf, kes loobus kõigist korruptsiooni- ja altkäemaksusüüdistustest ning lubas tal riiki naasta. Et tulla toime äärmusluse kasvuga Pakistanis, vajas ta tugevat liitlast. Arvestades Benaziri populaarsust tema kodumaal, sobis tema kandidatuur kõige paremini. Pealegi toetas Washington ka Bhutto poliitikat, mis tegi temast asendamatu vahendaja välispoliitilises dialoogis.
Tagasi Pakistanis muutus Bhutto poliitilises võitluses väga agressiivseks. 2007. aasta novembris kehtestas Pervez Musharraf riigis sõjaseisukorra, selgitades, et lokkav äärmuslus viib riigi kuristikku ja seda saab peatada vaid radikaalsete meetoditega. Benazir ei nõustunud sellega kategooriliselt ja ühel miitingul tegi ta avalduse presidendi tagasiastumise vajaduse kohta. Varsti viidi ta koduaresti, kuid jätkas aktiivset vastuseisu olemasolevale režiimile.
"Pervez Musharraf takistab demokraatia arengut meie riigis. Ma ei näe mõtet temaga koostööd jätkata ja ma ei näe mõtet ka oma tööl tema juhtimisel,” tegi naine 27. detsembril Rawalpindi linnas toimunud miitingul nii valju avalduse. Enne lahkumist Benazir vaatas oma soomusauto luugist välja ja sai kohe kaks kuuli kaela ja rindkeresse – kuulivesti ei kandnud ta kordagi. Sellele järgnes enesetaputerrorist, mis sõitis mopeediga tema autole võimalikult lähedale. Bhutto suri raskesse põrutusse, enesetaputerrorist nõudis enam kui 20 inimese elu.
See mõrv äratas avalikkust. Paljude riikide juhid mõistsid Musharrafi režiimi hukka ja avaldasid kaastunnet kogu Pakistani rahvale. Iisraeli peaminister Ehud Olmert võttis Bhutto surma isikliku tragöödiana, Iisraeli televisioonis esinedes imetles ta "ida raudse leedi" julgust ja sihikindlust, rõhutades, et näeb temas seost moslemimaailma ja moslemimaailma vahel. Iisrael.
USA president George W. Bush nimetas seda terroriakti "põlastusväärseks". Pakistani president Musharraf sattus ise väga keerulisse olukorda: Benaziri toetajate protestid kasvasid üle rahutusteks, rahvahulk hüüdis loosungeid "Maha Musharrafi mõrvar!"
28. detsembril maeti Benazir Bhutto oma perekonna kinnistule Sindi provintsis, tema isa haua kõrvale.