Intervjuu Venemaa ühe vanima ökoasula Nevo-Ekovili asutajaga, mis asub Karjala Vabariigis Sortavalski rajoonis. Nevo Ecoville on osa ülemaailmsest ökokülade võrgustikust ja sai 1995 dollari suuruse stipendiumi 50-st Taani organisatsioonilt Gaja Trust, mis toetab ökokülasid üle kogu maailma.
Võib öelda, et lahkusin ebaõiglasest maailmast. Kuid me ei põgenenud niivõrd eest, vaid,.
Lahkusin Peterburi linnast kahel põhjusel. Esiteks tekkis soov taasluua õhkkond, milles möödus minu õnnelik lapsepõlv – pühade ajal looduses. Teiseks põhjuseks olid mõned ideaalid, mis põhinesid ida filosoofial. Need olid sügavalt põimunud minu sisemaailma ja püüdsin ideid reaalsuseks muuta.
Meid oli kolm perekonda. Julgus ja muud inimlikud omadused võimaldasid muuta meie soovid tegudeks. Nii liikusime magusatest unenägudest ja vestlustest köögis edasi “oma maailma” ehitamiseni. Kusagil polnud aga kirjas, kuidas seda teha.
Meie ideaalpilt oli selline: ilus asukoht, tsivilisatsioonist eemal, suur ühine maja, kus elab mitu peret. Esindasime ka aedu, töökodasid asula territooriumil.
Meie esialgne plaan põhines kinnise, isemajandava ja vaimselt areneva inimrühma ülesehitamisel.
Hetkel on asi hoopis vastupidi. Suure ühise monoliitse maja asemel on igal perel oma eraldi, mis on ehitatud oma (pere) maitse järgi. Iga pere ehitab oma maailma vastavalt olemasolevale ideoloogiale, ressurssidele ja võimalustele.
Sellegipoolest on meil ühine ideoloogia ja selged kriteeriumid: asula territooriumi ühtsus, hea tahe kõigi elanike vahel, koostöö üksteisega, enesekindlus, usuvabadus, avatus ja aktiivne lõimumine välismaailmaga, keskkonnasõbralikkus ning loovus.
Lisaks ei pea me oluliseks teguriks alalist elukohta asulas. Me ei hinda inimest selle järgi, kui kaua ta on Nevo Ecoville'i territooriumil viibinud. Kui inimene liitub meiega vaid näiteks kuuks ajaks, kuid teeb kõik endast oleneva, et asumist parandada, oleme sellise elanikuga rahul. Kui kellelgi on võimalus kord kahe aasta jooksul Nevo Ecoville’i külastada – tere tulemast. Kohtume teiega hea meelega, kui olete siin õnnelik.
Alustuseks on äärelinna alad ümbritsetud aiaga – see on põhimõtteliselt erinev kontseptsioon. Edasi on meie kodu endiselt asula. Näiteks veedan 4-5 kuud Nevo Ecoville'is ja ülejäänud aasta linnas, mis on 20 km kaugusel. See joondumine võib olla tingitud minu laste haridusest või minu enda professionaalsest arengust, mis sõltuvad endiselt linnast. Minu kodu on aga Nevo Ecoville.
Valikuvabadus peab kehtima kõikidel tasanditel, ka laste seas. Kui meie asula “maailm” pole lastele nii huvitav kui linn, siis on see meie süü. Mul on hea meel, et mu vanem poeg, praegu 31-aastane, on asumisele tagasi jõudnud. Rõõmustasin ka seda, kui teine (Peterburi ülikooli tudeng) hiljuti ütles: "Tead, isa, meie asulas on ju parem."
Mitte ükski, ma kardan. Lihtsalt sunnitud vajadus.
Sel teemal saan sõna võtta kui erinevates kohtades elamise kogemusega arhitekt ja linnaplaneerija. Nendes keskkondades elu teadlikult jälgiva inimesena olen sügavalt veendunud linna kui täisväärtusliku elu platvormi lootusetuses. Nagu ma näen, saavad linnad tulevikus millekski, mis praegu on külades. Nad mängivad toetavat rolli, ajutist, teisejärgulist elamisvormi.
Minu vaatevinklist ei ole linnal tulevikku. See järeldus põhineb looduse ja linnapiirkondade elurikkuse ja mitmekesisuse võrdlusel. Elavad inimesed vajavad metsloomi enda ümber. Loodusega kooskõlas elama asudes jõuate selle arusaamiseni.
Linn on minu meelest nagu “radioaktiivne tsoon”, kus teatud eesmärkide saavutamiseks, nagu haridus, ametialased küsimused – ajutised “missioonid”, peavad inimesed viibima lühikest aega.
Oli ju linnade loomise eesmärk kommunikatsioon. Kõige tõrjumine ja kõige lähedus lahendab süsteemi toimimiseks vajaliku koordineeritud töö jaoks interaktsiooni küsimuse. Õnneks võimaldab internet jõuda uuele suhtlustasandile, millega seoses, usun, ei ole linn tulevikus enam kõige ihaldusväärsem ja kõikjal levivam valik elamiseks.