Olla tõeline: mida see tähendab?

1. Ära valeta

Olla meie ise tähendab elada harmoonias sellega, millesse me usume. Kuid enamikule lapsepõlves õpetati mitte tõtt rääkima, vaid inimestele meeldima. Meile öeldi, et hea nimel valetamine on normaalne, õpetatakse teesklema ja teiste rolle mängima.

Kuid isegi väikseim teesklus on pettus. Kui me sageli valetame, tundub meile, et see on lihtne. Tegelikult on valetamine ajule ja kehale stressi tekitav. Sellest lähtub valedetektori põhimõte: see ei tunne ära pettust, vaid muutusi kehas: muutuvad naha elektrijuhtivus, pulsisagedus, hääletoon ja hingamine. Kui elame selle järgi, mida usume, muutume õnnelikumaks ja tervemaks. Sa ei saa endale truu olla, kui valetad.

2. Mõtle, mida öelda

Alati ei tasu välja öelda kõike, mis pähe tuleb. Sõnad võivad kellelegi haiget teha või solvata. Kuid see ei tähenda, et peate valetama.

Oletame, et sõber küsib, mida sa tema uuest kleidist arvad. Kui see tundub teile kohutav, ei pea te ütlema: "Sa näed välja nagu naine teekannu peal." Selle asemel küsige temalt, mida ta selles kleidis arvab ja tunneb, ning kuulake tähelepanelikult.

Mõnikord see taktika ei tööta ja peate oma mõtteid välja ütlema. Kui mõistate, et võite solvata või häbistada, mõelge enne, kui räägite. Veenduge, et te ei tee väärtushinnanguid ega tee oletusi. Meie tunded on alati ehtsad, kuid kriitika peegeldab harva objektiivset tegelikkust.

Kui arvate, et keegi teeb valesti, ärge vaikige. Kuid see pole ka seda vaeva väärt. Ära ütle: "Sa oled kohutav. Peate selle raamatu läbi lugema, et oma viga mõista.» Selle asemel öelge: "Ma ärritun ja ärritun, kui te seda teete. Minu jaoks on see vale. Ma ei saa seda vaadates vait olla.»

3. Kuulake keha

Isegi kui vaim ei tea, teab keha, mida me tunneme. Kuulake tema signaale.

Ütle valet. Näiteks: "Mulle meeldib, kui mu ülemus mind kolleegide ees alandab" või "Mulle meeldib kõhugrippi haigestuda." Pange tähele, kuidas keha reageerib. Tõenäoliselt on ilmingud vaevumärgatavad: lõualuu tõmbab veidi või õlg tõmbleb. Kui ma ütlen midagi, mida mu alateadvus ei aktsepteeri, vastab keha kerge raskustundega kõhus. Kui teen pikka aega midagi, mis tundub vale, hakkab kõht valutama.

Nüüd öelge, millesse usute: "Mulle meeldib ookean" või "Mulle meeldib puudutada oma põske lapse peaga." Kui ma tõtt räägin või kuulen, jooksevad mu kehast läbi “tõe hanenahad” – kätel tõusevad karvad püsti.

Kui teeme ja ütleme seda, millesse usume, tunneme end tugevamana ja vabamana. Valet tuntakse koormana ja piiranguna — see tõmbab selja, õlad valutavad, kõht keeb.

4. Ära sekku teiste inimeste asjadesse

Stress elus on seotud sellega, et elame koos teiste inimeste probleemidega. Arvame: “Sa pead leidma töö”, “Ma tahan, et sa oleksid õnnelik”, “Sa peaksid olema õigel ajal”, “Sa peaksid enda eest paremini hoolt kandma”. Keskendumine teiste inimeste asjadele kaitseb meid oma elu eest. Me teame, mis on kõigile parim, kuid me ei mõtle iseendale. Sellel pole mingit vabandust, pole vaja peituda armastuse taha. See on ülbuse ilming, mis sünnib hirmudest, ärevusest ja pingetest.

Meie peamine ülesanne on enne teiste probleemide enda kanda võtmist välja mõelda, mis meile sobib. Kui tegelete oma asjadega, vabastab see ja muudab teie elu.

5. Aktsepteerige oma puudusi

Sina ise olemine ei tähenda täiuslikku olemist. Kõigil inimestel, kõigil on vigu, me teeme sageli vigu.

Kui me armastame endas ainult neid omadusi, mis teevad meid heaks, tugevaks ja targaks, lükkame tagasi selle osa endast, mis teeb meid tõeliseks. See võtab ära tõelise olemuse. Peidame tõelise ja näitame, mis särab. Kuid näiline täiuslikkus on võlts.

Ainus, mida saame ebatäiuslikkusega teha, on nendega nõustuda ja ebatäiuslikkuse eest andestada. Samal ajal aktsepteerige nende nõrkuste kogemust. See ei tähenda, et me keeldume muutumast ja muutumast paremaks. Aga me võime enda vastu ausad olla.

Enda armastamine ja aktsepteerimine koos kõigi vigadega on ainus viis tõeliseks saada. Endaga harmoonias elades muutume tervemaks ja õnnelikumaks ning saame luua lähedasemaid ja siiramaid suhteid.