Aprikoosiseemneid on kahte sorti: magus ja mõru. Viimased on Venemaal vähiravis loodusliku vahendina tuntud juba aastast 1845, USA-s aastast 1920. Vaidlused aprikoosituuma kasulikkuse üle jätkuvad aga tänapäevani. Hiina meditsiinis kasutatakse neid ka seedehäirete, kõrge vererõhu, artriidi ja hingamisprobleemide korral.
Arvatakse, et aprikoosituumad on suurepärane raua, kaaliumi, fosfori ja B17-vitamiini allikas (tuntud ka kui amügdaliini, mida leidub virsikute, ploomide ja õunte seemnetes). Aprikoosi tuumades sisalduv amügdaliin ja amügdaliin sisaldavad nelja võimsat ainet, millest kaks on bensaldehüüd ja tsüaniid. Ei, sa kuulsid õigesti! Tsüaniid on üks ainetest, mis paneb aprikoosituumad oma tööd tegema. Paljud toidud, nagu hirss, rooskapsas, lima oad ja spinat, sisaldavad tsüaniidi. See sisaldus on ohutu, kuna tsüaniid jääb aine sees suletuks ja on teistes molekulaarsetes moodustistes seotuna kahjutu. Lisaks on meie kehas ensüüm rodanaan, mille ülesanne on otsida vabu tsüaniidi molekule, et neid neutraliseerida. Vähirakud on ebanormaalsed, sisaldavad beeta-glükosidaase, mida tervetes rakkudes ei esine. Beeta-glükosidaas on amügdaliini molekulides tsüaniidi ja bensaldehüüdi "vabastav" ensüüm. .
Vitamiin B17 omab terapeutilist toimet. Nagu mandlid, on ka aprikoosituumad. Euroopas on nad kuulsad oma maine poolest. Sellele viitavad William Shakespeare oma "Suveöö unenäos" ja ka John Webster. Teaduslikke tõendeid selle mõju kohta pole aga veel leitud.
Sellele omistatakse aprikoosituumad, millega seoses soovitavad paljud arstid neid soolestiku funktsiooni reguleerimiseks. Lisaks on neil antibakteriaalsed ja seenevastased omadused, mis muudab need tõhusaks Candida albicansi vastu.