Mõni päev tagasi ründas 26-aastane mees Uljanovski oblastis lasteaeda. Ohvrid olid õpetaja abi (ta jäi vigastusest ellu), õpetaja ise ja kaks last. Paljud küsivad: miks sai tulistaja sihtmärgiks lasteaed? Kas tal on selle asutusega seotud vigastus? Kas miski võis teda provotseerida? Eksperdi hinnangul on see mõtlemiseks vale suund — tragöödia põhjust tuleb otsida mujalt.
Kas mõrvaril oli konkreetne motiiv? Kas laste valimine ohvriteks on külm arvestus või traagiline õnnetus? Ja miks kannavad arstid ja tulistaja perekond erilist vastutust? Sellest vestles psühhiaater Alina Evdokimovaga.
Noole motiiv
Eksperdi sõnul ei tohiks antud juhul rääkida mingist motiivist, vaid tapja psühholoogilisest haigusest — see on põhjus, miks ta kuriteo toime pani. Ja kõige tõenäolisemalt on see skisofreenia.
"See, et ohvriteks olid kaks last ja lapsehoidja, on traagiline õnnetus," rõhutab psühhiaater. — Lastel ja aiaga pole asja, suhet ei tasu otsida. Kui patsiendil on peas hull idee, juhivad teda hääled ja ta ei ole oma tegudest teadlik.
See tähendab, et nii tragöödia koht kui ka ohvrid valiti ilma igasuguse eesmärgita. Tulistaja ei tahtnud oma teoga midagi «edastada» ega «ütelda» — ja ta oleks võinud rünnata toidupoodi või kinosaali, mis tema teele sattus.
Kes vastutab juhtunu eest
Kui inimene haaras relva ja ründas teisi, kas ta pole selles süüdi? Kahtlemata. Aga mis siis, kui ta on haige ega suuda oma käitumist kontrollida? Sel juhul lasub vastutus arstidel ja tema perekonnal.
Tulistaja ema sõnul tõmbus ta pärast 8. klassi endasse: lõpetas teistega suhtlemise, läks üle koduõppele ja teda jälgiti psühhiaatriahaiglas. Ja kui ta suureks kasvas, lakkas teda jälgimast. Jah, paberite järgi käis mees eelmisel aastal psühhiaatri juures kolm korda — juulis, augustis ja septembris. Aga tegelikult, nagu tunnistab ema, pole ta pikka aega kellegi poole pöördunud.
Mida see ütleb? Asjaolu, et patsiendi jälgimine oli formaalne ja kahest küljest. Ühelt poolt olid raviasutuse töötajad suure tõenäosusega oma töös hooletud. Patsiendi jälgimine on Alina Evdokimova sõnul esmane sotsiaalselt ohtlike tegude ennetamine. Skisofreeniaga mees pidi vähemalt kord kuus arsti juures käima, samuti tablette võtma või süste tegema. Tegelikkuses oli tal ilmselt linnuke osaleda isegi siis, kui ta ei saanud ravi.
Teisalt oleks pidanud sugulased jälgima haiguse kulgu ja seda, kas patsient on ravil või mitte.
Sellest, et mees vajab abi, pidi ju ema tema käitumisest juba ammu aru saama — siis, kui ta pidi oma poja teismelisena psühhiaatri juures arvele võtma. Kuid millegipärast otsustas ta diagnoosi mitte tunnistada või ignoreerida. Ja selle tulemusena ei hakanud ravist abi saama.
Nagu ekspert märgib, pole selline käitumine kahjuks haruldane. Selliste tragöödiate puhul väidavad enamik vanemaid, et nad ei kahtlustanud, et nende poja või tütrega on midagi valesti, kuigi nad märgivad käitumise muutust. Ja see on peamine probleem.
«70% juhtudest eitavad lähedased psüühikahäireid oma lähedastel ja takistavad nende jälgimist ambulatooriumis. Sellega tulebki töötada — et vaimuhaigete lähedased räägiksid oma seisundist, pöörduksid õigel ajal ravile, lõpetaksid häbenemise ja peidaksid pea liiva alla. Ja siis ehk väheneb ka vaimuhaigete toime pandud kuritegude arv.»
Allikas: