Lapsepõlvest saadik on meile õpetatud, et soovitud tulemuse saavutamiseks tuleb end murda. Tahe, enesedistsipliin, selge ajakava, ei mingeid järeleandmisi. Kuid kas see on tõesti viis edu ja elumuutuste saavutamiseks? Meie kolumnist Ilja Latypov räägib erinevatest enesekuritarvitamise tüüpidest ja milleni see viib.
Ma tean ühte lõksu, millesse langevad kõik inimesed, kes otsustavad end muuta. See lebab peal, aga on nii kavalalt korraldatud, et keegi meist sellest mööda ei lähe — astume kindlasti peale ja läheme segadusse.
Idee "enda muutmisest" või "oma elu muutmisest" viib otse selle lõksu juurde. Tähelepanuta jäetakse kõige olulisem lüli, ilma milleta lähevad kõik jõupingutused asjatuks ja võime sattuda veelgi hullemasse olukorda, kui olime. Soovides muuta ennast või oma elu, unustame mõelda sellele, kuidas me iseenda või maailmaga suhtleme. Ja kuidas me seda teeme, sõltub sellest, mis juhtub.
Paljude jaoks on peamine viis iseendaga suhtlemiseks vägivald. Lapsepõlvest saadik on meile õpetatud, et soovitud tulemuse saavutamiseks tuleb end murda. Tahe, enesedistsipliin, ei mingeid järeleandmisi. Ja mida iganes me sellisele inimesele arenguks pakume, ta kasutab vägivalda.
Vägivald kui kontaktiviis — pidev sõda iseenda ja teistega
Jooga? Piinan ennast joogaga nii palju, eirates kõiki keha signaale, et siis ma ei tõuse nädal aega.
Kas on vaja seada eesmärgid ja need saavutada? Ajan end haigusesse, võideldes korraga viie eesmärgi elluviimise eest.
Kas lapsi tuleks heasüdamlikult kasvatada? Paitame lapsi hüsteerikuni ja samal ajal surume lastele peale enda vajadused ja ärrituse — meie tunnetel pole uues vapras maailmas kohta!
Vägivald kui kontaktiviis on pidev sõda iseenda ja teistega. Meist saab nagu inimene, kes valdab erinevaid tööriistu, teades vaid üht: naelte löömist. Ta lööb haamri ja mikroskoobi, raamatu ja kastruliga. Sest ta ei oska midagi peale naelte löömise. Kui midagi ei õnnestu, hakkab ta endale “naelu” lööma…
Ja siis on kuulekus — üks enesevastase vägivalla liike. See seisneb selles, et elus on peamine juhiste kohusetundlik täitmine. Pärinud lapseliku kuulekuse, ainult nüüd vanemate asemel — ärigurud, psühholoogid, poliitikud, ajakirjanikud...
Sa võid hakata enda eest hoolitsema sellise meeletult, et keegi ei jää terveks
Psühholoogi sõnu selle kohta, kui oluline on suhtluses oma tunnete selgitamine, tajutakse selle suhtlemismeetodi puhul kui järjekorda.
Mitte "oluline selgitada", vaid "alati selgitada". Ja higist läbimärg, oma õudust eirates läheme seletama end kõigile, kellega enne kartsime. Pole veel leidnud endas tuge, mitte mingit tuge, ainult kuulekuse energial — ja selle tulemusena langedes depressiooni, hävitades nii ennast kui ka suhteid. Ja karistades ennast ebaõnnestumiste eest: "Nad ütlesid mulle, kuidas seda õigesti teha, aga ma ei suutnud!" Infantiilne? Jah. Ja halastamatu enda vastu.
Väga harva avaldub meis teine viis iseendaga suhtlemiseks — hoolivus. Kui uurite ennast hoolikalt, avastate tugevused ja nõrkused, õpite nendega toime tulema. Õpid ennast toetama, mitte ennast kohandama. Ettevaatlikult, aeglaselt — ja enda käest kinni püüdes, kui tavaline vägivald enda vastu tormab edasi. Vastasel juhul võid hakata enda eest hoolitsema sellise meeletult, et keegi ei jää terveks.
Ja muide: hoolivuse tulekuga kaob sageli soov ennast muuta.