Scott Jurek sündis 1973. aastal ja alustas jooksmisega varakult, jooksmine aitas tal pereprobleemidest välja lülitada. Ta jooksis iga päevaga aina kaugemale. Ta jooksis, sest see pakkus talle naudingut ja võimaldas mõneks ajaks reaalsuse unustada. Pole ime, et jooksmist peetakse omamoodi meditatsiooniks. Algul ta kõrgeid tulemusi ei näidanud ja kohalike koolide võistlustel sai ta kahekümne viiest kahekümnenda koha. Scott aga jooksis samamoodi, sest üks tema elu motodest oli isa sõnad: "Me peame, siis peame."
Esimest korda mõtles ta toitumise ja treeningute seostele Berka Teami suusalaagris, veel kooliajal. Laagris söödeti kuttidele taimset lasanjet ja erinevaid salateid ning Scott märkas, kui palju energilisemana ta end pärast sellist sööki tunneb ja kui intensiivseks treeningud muutusid. Pärast laagrist koju naasmist hakkas ta oma dieeti lisama seda, mida ta varem pidas "hipitoiduks": hommikusöögiks õunagranolat ja lõunaks täisterapastat spinatiga. Sugulased ja sõbrad vaatasid teda hämmeldunult ning kallite ebatavaliste toodete jaoks ei jätkunud alati raha. Seetõttu ei saanud selline toitumine tol ajal harjumuseks ning Scottist sai hiljem vegan tänu neiu Leale, kellest sai hiljem tema abikaasa.
Tema toitumisalastes vaadetes oli kaks pöördepunkti. Esimene on see, kui ta ühes haiglas füsioteraapiat praktiseerides (Scott Jurek on hariduselt arst) sai teada USA kolmest peamisest surmapõhjusest: südamehaigused, vähk ja insult. Kõik need on otseselt seotud tüüpilise lääne dieediga, kus domineerivad rafineeritud, töödeldud ja loomsed tooted. Teine punkt, mis Scotti seisukohti mõjutas, oli mulle kogemata silma jäänud artikkel arst Andrew Weilist, kes uskus, et inimkehal on suur enesetervenemise potentsiaal. Ta peab lihtsalt looma vajalikud tingimused: säilitama õige toitumise ja vähendama toksiinide tarbimist.
Tulles veganluse juurde, hakkas Scott Jurek ühte roa sisse kombineerima mitut tüüpi valgutooteid, et varustada keha vajaliku koguse valkudega. Ta tegi läätse- ja seenepätsikesi, hummuse- ja oliivikotlette, pruuni riisi ja oa-burritosid.
Küsimusele, kuidas saada piisavalt valku, et spordis sellist edu saavutada, jagas ta mitmeid näpunäiteid: lisa hommikusöögiks pähkleid, seemneid ja valgujahu (näiteks riisist), lisaks tohutu portsjon rohelist salatit, sööge tofutükke või lisage paar kulbitäit hummust ja sööge õhtusöögiks täisvalgulist eine kaunviljadest ja riisist.
Mida kaugemale Scott täisväärtusliku vegantoitumise teel edenes, seda rohkem oli tal seljataga võistlusvõite. Ta tuli esikohale seal, kus teised üldse loobusid. Kui jooks võttis päeva, tuli süüa kaasa võtta. Scott Jurek valmistas endale enne tähtaega kartuleid, riisiburritosid, hummustortillasid, omatehtud mandlipastat, tofu juustumääret ja banaane. Ja mida paremini ta sõi, seda paremini ta end tundis. Ja mida paremini ma end tundsin, seda rohkem ma sõin. Kiirtoidu söömisel kogunenud rasv kadus, kaal langes ja lihased kasvasid. Koormuste vaheline taastumisaeg on vähenenud.
Ootamatult sattus Scott oma kätesse Eckhart Tolle'i teose The Power of Now ja otsustas proovida saada toortoitlaseks ja vaadata, mis juhtub. Ta keetis endale igasuguseid salateid, tooreid vormileibu ja jõi palju puuviljasmuutisid. Maitsepungad teravnesid sedavõrd, et Scott suutis toidu värskuse vaevata tuvastada. Aja jooksul naasis ta siiski veganluse juurde ja see juhtus mitmel põhjusel. Scott Jureki enda sõnul kulus liiga palju aega kalorite lugemisele ja toidu närimisele. Pidin sööma sageli ja palju, mis tema elustiili juures polnud alati mugav. Kuid just tänu toortoidu dieedi kogemusele said smuutid tema dieedi kindla osa.
Enne Hardrocki üht raskeimat "metsikut ja peatamatut" jooksu väänas Scott välja jala ja tõmbas sidemed välja. Et olukorda kuidagi leevendada, jõi ta liitrite kaupa kurkumiga sojapiima ja lamas tunde jalga püsti. Ta läks paremaks, kuid terve päev joosta mööda marsruuti, kus pole isegi radu, tundus hullumeelne. Finišisse jõudsid vaid pooled osalejad ning mitmed inimesed surid kopsuturse ja seedehäirete tõttu. Ja unepuudusest tingitud hallutsinatsioonid on selliste võistluste puhul tavalised. Kuid Scott Jurek mitte ainult ei suutnud seda maratoni, ületades valu, vaid ka võitis, parandades rajarekordit 31 minuti võrra. Joostes tuletas ta endale meelde, et "valu on lihtsalt valu" ja "iga valu ei vääri tähelepanu." Ta suhtus ettevaatlikult ravimitesse, eriti põletikuvastasesse ibuprofeeni, mida tema jooksvad rivaalid peotäite kaupa alla neelasid. Nii mõtles Scott välja enda jaoks ainulaadse põletikuvastase smuuti retsepti, mis sisaldas muu hulgas ananassi, ingverit ja kurkumit. See jook leevendas lihasvalu ja aitas treeningul hästi taastuda.
Sportlase lapsepõlve lemmikroog oli kartulipuder koos korraliku piimaportsuga. Pärast veganiks saamist mõtles ta välja selle taimse versiooni, asendades lehmapiima riisiga, mille ta, muide, ise valmistab. Riisipiim pole nii kallis kui pähklipiim ja samas väga maitsev. Ta mitte ainult ei lisanud seda pearoogadesse, vaid tegi selle põhjal ka treeninguks mõeldud smuutisid ja energiasheike.
Ultramaratoonari menüüs oli koht ka magustoitudel, kõige kasulikumatel ning proteiini- ja liitsüsivesikuterikkamatel. Üks Scotti lemmikmagustoite on ubadest, banaanidest, kaerahelbedest, riisipiimast ja kakaost valmistatud šokolaaditahvlid. Nüüd taimetoitlaste seas nii populaarne chia seemnepuding on suurepärane magustoiduvalik ka sportlasele, seda taas tänu rekordilisele valgusisaldusele. Ja loomulikult tegi Scott Jurek pähklitest, seemnetest, datlitest ja muudest kuivatatud puuviljadest toorenergiapalle.
Vegan sporditoitumine pole nii keeruline, kui esmapilgul tundub. Samas annab see ebareaalset energiat, suurendab jõudu ja vastupidavust kümneid kordi.
Jureki enda sõnul kujundavad meie elu sammud, mida me praegu astume. Scott Jurek leidis oma isikliku tee tasakaalustatud toitumise ja jooksmise kaudu. Kes teab, võib-olla aitab see ka sind.