Täielik JAH on ka võime mõista vestluspartneri mitte alati ilmseid kavatsusi.
lae video
Kavatsus on sisemine ja sisemine pole ilmne. Kuidas inimene mõistab oma kavatsusi? Kuidas inimesed mõistavad teiste inimeste kavatsusi?
Kavatsuse märge
Inimese kavatsused pole talle kaugeltki alati selged, seda enam, et vestluskaaslane ei mõista neid sageli piisavalt. Alateadlike manipulatsioonide, arusaamatuste ja konfliktide vältimiseks on soovitatav sagedamini kasutada kavatsuste tähistust.
Topeltmoraal enda ja teiste hindamisel
Tavaline viis massiinimesel enesehinnangut tõsta:
- kaunistama oma kavatsusi, esitades neile soodsas valguses või hindama ennast mitte (ebaõnnestunud) tegude, vaid (heade) kavatsuste järgi.
- näha teiste kavatsusi läbi negatiivse objektiivi või hinnata mitte nende (heade) kavatsuste, vaid nende (halbade) tegude järgi. Vaadake topeltstandardit enda ja teiste üle otsustamisel.
Lood elust
isa pole halb
Kirjutas Larisa Kim.
Mitte väga kaua aega tagasi õppisin ma oma vigu tunnistama ja hakkasin seda alati tegema, kui eksisin. Ütlen otse:Ma tegin valesti. Pole hirmutav eksida, hirmus on vigu mitte tunnistada. Olen tavaline inimene ja inimesed teevad vigu. Nüüd mõtlen, kuidas olukorda parandada». Veelgi olulisem on see, et see aitab mul mõista teisi inimesi, kui nad teevad vigu – ja mitte vihastada nende peale. Ja isegi seletada teistele, et nad ei vihaseks. Üllataval kombel on seda kõige lihtsam selgitada lastele, mitte täiskasvanutele.
Hiljuti juhtus järgmine olukord. Abikaasa tuli tütre pärast kooli, kuid teda polnud seal. Ta jooksis mööda koridore — last pole. Ta küsis õpetajalt, kus ta tütar on, ta vastas: "Keegi on ta juba viinud." Ja ta läks hüsteeriasse. Ta helistas mulle telefoniga, karjus ja sõimas. Siis helistas ta vanaisale ja naisele, sai teada, et nad võtsid selle ära, aga ta ei suutnud enam rahuneda. Ta läks nende juurde lapse pärast, karjus tütre peale terve tee NII, et tal pea valutas.
Ma tulen töölt koju, laps on pisarates, isa saeb teda lakkamatult ja karjub. Lõpuks läks ta autot parkima, ma viisin ta voodisse ja ta küsib minult: "Ema, miks meie isa nii vihane ja paha on?" — Mida sa lapsele ütleksid? Miks ta nii halb on? Nii et karjus?
Ma ütlesin seda: "Isa pole halb. Kui ta kooli tuli ja avastas, et sa oled läinud, kartis ta surma. Ta mõtles halvimale asjale, et sind rööviti. Ja nüüd me ei tea, kas leiame sind kunagi. Ja isa jäi haigeks, ta ei tea, kuidas oma leina teisiti väljendada. Ta hakkab karjuma, karjub välja kõike, mida tunneb, süüdistab teisi. See kõik tuleneb sellest, et teda ei õpetatud emotsioone õigesti vabastama. Ta pole selles süüdi, me andestame selle isale.
Aga me mõtleme tulevikule, kui me ise leiame end sellisest olukorrast, et nii ei ole õige reageerida. Keegi pole selleks hea. Algul oli isa hirmul, nüüd tunneb end halvasti ja tunneb end süüdi, aga samas ei oska ta ka andestust paluda.
Tütar ei saanud mehe naastes magada, ta tormas tema juurde ja hakkas rääkima, et sai aru, miks isa nii palju karjus, et ta ei olnud tema peale vihane, vaid armastas teda väga. Abikaasa jäi kohe sõnatuks, süükoorem langes temalt ning ka tema suutis juba ise naisele rahulikult oma reaktsiooni seletada.