Pole ime, et nad ütlevad, et laste kasvatamine algab nende vanemate kasvatamisest.
Kujutage ette olukorda, kus olete millegi vastu väga kirglik. Näiteks soovite majas remonti teha. Ja nüüd mõtlete detailide, interjööri, mööbli üle. Mis tapeet teil on, kuhu te diivani paned. Soovite elada korteris, kus on teie unistuste remont. Ja olete huvitatud kõike ise tegemast. Ja siis lendab keegi sisse, haarab kõik su visandid, viskab need prügikasti ja ütleb:
— Ma teen kõik ise! Ma saan sellega palju paremini hakkama! Me paneme diivani siia, tapeet on selline ja sa istud maha ja lõõgastud või veel parem, tee seda või seda.
Mida sa tunned? Ilmselt pettumus, et sa ei pea enam elama OMA unistuste korteris. Sa elad KELLEGI unistuste korteris. Täiesti võimalik, et ka tema unistused on okei, aga sina tahtsid siiski oma unistusi täita.
Seda teevad paljud vanemad, eriti need, kes kasvatavad eelkooliealisi lapsi. Nad usuvad, et kõik tuleb teha lapse heaks. Et nad on kohustatud last kõigist muredest vabastama. Nad peavad kõik raskused tema eest lahendama. Ja nii märkamatult vabastavad nad ta oma elu loomise hoolest, mõnikord ise seda teadvustamata.
Tabasin end püüdmas kõike ise lapse heaks teha, kui viisin ta lasteaeda vanemasse rühma. Mäletan, et tol päeval käitusin nagu tavaliselt. Panin tütre kodus riidesse, tõin ta lasteaeda, istutasin maha ja hakkasin üleriideid seljast võtma, siis panin ta lasteaeda riidesse, jalatsin jalaga. Ja sel hetkel ilmus uksele poiss koos isaga. Isa tervitas õpetajat ja ütles pojale:
— Kuni.
Ja see ongi kõik!!! Läinud!!
Siin ma arvan, et milline vastutustundetu issi lükkas lapse õpetaja juurde ja kes ta lahti riietab? Vahepeal võttis poeg riided seljast, riputas need aku külge, pani T-särgi ja lühikeste pükste vastu, pani kingad jalga ja läks rühma… Vau! No kes siin vastutustundetu on? Tuleb välja — I. Too isa õpetas oma lapsele riideid vahetama ja mina vahetan tütrele riideid ise ja miks? Sest ma arvan, et saan sellega paremini ja kiiremini hakkama. Mul pole alati aega oodata, kuni ta kaevab ja see võtab natuke aega.
Tulin koju ja hakkasin mõtlema, kuidas last kasvatada nii, et ta iseseisvuks? Vanemad õpetasid mulle vähehaaval iseseisvust. Nad olid terve päeva tööl, veetsid õhtuid poe järjekorras seistes või majapidamistöid tehes. Minu lapsepõlv langes rasketele nõukogude aastatele, kui poodides polnud midagi. Ja kodus polnud meil ka kaupa. Emme pesi kõike käsitsi, mikrolaineahju polnud, poolfabrikaate ka polnud. Polnud aega minuga jamada, kui tahad — kui ei taha, ole iseseisev. See oli tol ajal kogu eelkooliharidus. Selle «uuringu» miinuseks oli vanemliku tähelepanu puudumine, millest lapsepõlves nii puudus, isegi nutt. Kõik taandus kõige ümbertegemisele, kukkumisele ja magama jäämisele. Ja hommikul kõik uuesti.
Nüüd on meie elu nii palju lihtsustatud, et meil jääb lastega tundideks palju aega. Siis aga tekib kiusatus lapse eest kõike teha, selleks on aega küllaga.
Kuidas muuta laps meist sõltumatuks? Kuidas kasvatada last ja õpetada teda valikut tegema?
Kuidas mitte sattuda oma tellimustega lapse unistustesse?
Esiteks mõista, et teete selliseid vigu. Ja hakka endaga tegelema. Vanemate ülesanne on kasvatada täiskasvanuks laps, kes on valmis ise elama. Ei kerja teiste hüvanguks, vaid suudab ise enda eest hoolitseda.
Ma ei usu, et kass õpetab kassipoegadele mjäu nii, et omanik annaks tüki liha ja muud. Kass õpetab oma kassipoegi ise hiirt püüdma, mitte lootma heale armukesele, vaid lootma oma jõule. Inimühiskonnas on samamoodi. Muidugi on väga hea, kui õpetad last küsima nii, et teised (vanemad, vennad, õed, sõbrad) annaksid talle kõik vajaliku. Mis siis, kui neil lihtsalt pole talle midagi anda? Ta peab suutma endale vajalikud asjad hankida.
Teiseks lõpetasin selle lapse heaks tegemise, mida ta ise teha saab. Näiteks riietumine ja lahtiriietumine. Jah, ta kaevas kaua ja vahel tekkis kiusatus ta kiiresti riidesse panna või lahti riietada. Kuid ma ületasin ennast ja üsna lühikese aja pärast hakkas ta end riietuma ja lahti riietuma ning üsna kiiresti. Nüüd tõin ta rühma, tervitasin õpetajat ja lahkusin. Mulle meeldis, selline koorem langes õlgadelt!
Kolmandaks hakkasin teda julgustama kõike ise tegema. Kui soovite vaadata nõukogude multikaid, lülitage teler ise sisse. Paar korda näitas ta talle, kuidas seda sisse lülitada ja kust kassette saada, ning lõpetas ise sisselülitamise. Ja mu tütar õppis!
Kui tahad naisele helistada, vali number ise. Vaadake, millega teie laps päriselt ise hakkama saab, näidake talle ja laske tal seda teha.
Eelkooliealisi lapsi kasvatades proovige neid võrrelda iseendaga, mida võiksite konkreetses vanuses teha. Kui sina võid, siis saab ka tema. Piirake oma soove, et aidata teha ilusaid kodutöid. Näiteks sai laps lasteaias ülesande midagi joonistada või voolida. Las ta teeb seda ise.
Aeroobika sektsioonis toimus uusaastavõistlus parima joonistuse väljaselgitamiseks. Vanemad andsid endast parima. Väga-väga ilusad, tõelised meistriteosed. Aga kallid vanemad, mis on teie lapse teene siin? Ise tegin oma, viltu — viltu, 4 aastasele lapsele — normaalne. Lõppude lõpuks tegi ta kõik ise! Ja kui uhke enda üle samal ajal: “mina ise”!
Veelgi enam, enda teenimise õpetamine on pool võitu. Tuleb õppida ja ise mõelda. Ja andke aega täiskasvanuikka jõudmiseks.
Vaatan multikat MOWGLI ja nutan. Ma küsin:
- Mis viga?
Naerahunt viskas pojad majast välja. Kuidas ta saaks? Lõppude lõpuks on ta ema.
Suurepärane võimalus rääkida. Nüüd elukogemusega näen, et iseseisvust saab õpetada kas “halvas mõttes” või “heas mõttes”. Mu vanemad õpetasid mulle iseseisvust "halval viisil". Mulle on alati öeldud, et sa pole siin majas keegi. Kui teil on oma maja, siis teete seal nii, nagu soovite. Võtke, mis antakse. See on siis, kui oled täiskasvanu, osta endale, mida tahad. Ärge meid õpetage, see on siis, kui teil on oma lapsed, siis kasvatate neid nagu soovite.
Nad saavutasid oma eesmärgid, ma elan omaette. Kuid selle kasvatuse tagakülg oli soojade peresuhete puudumine. Ometi pole me loomad, kes lapse üles kasvatades ta kohe unustavad. Vajame lähedasi ja sõpru, vajame moraalset tuge, suhtlemist ja vajalikuks olemise tunnet. Niisiis, minu ülesanne on õpetada last "heas mõttes" ja ma ütlesin seda:
— Laps vanematemajas on külaline. Ta tuleb vanematekoju ja peab järgima vanemate loodud reegleid. Meeldib või mitte. Vanemate ülesanne on õpetada last elus orienteeruma ja saata ta iseseisvalt elama. Näete, niipea, kui emahunt õpetas oma lapsi uluki püüdma, viskas ta nad välja. Sest ta nägi, et nad oskavad juba kõike ise teha ja neil pole ema vaja. Nüüd peavad nad ehitama oma maja, kus nad oma lapsi kasvatavad.
Lapsed saavad suurepäraselt aru, kui neid tavaliselt sõnadega seletatakse. Mu tütar ei kerja poodides mänguasju, ei torma mänguasjade riiulite ette, sest selgitasin talle, et vanemad ei peaks ostma kõike, mida laps soovib. Vanemate ülesanne on tagada lapsele eluks vajalik miinimum. Ülejäänu peab tegema laps. See on elu mõte, ehitada oma maailm.
Toetan kõiki oma lapse unistusi tema tulevasest elust. Näiteks joonistab ta 10-korruselise maja. Ja ma seletan talle, et maja vajab hooldamist. Sellise maja ülalpidamiseks on vaja palju raha. Ja raha tuleb teenida mõistusega. Selleks tuleb õppida ja selle poole püüelda. Raha teema on väga oluline, sellest räägime kindlasti mõni teine kord.
Ja jälgige oma last rohkem, ta ütleb teile, kuidas teda iseseisvaks muuta.
Kord ostsin tütrele mänguasjaga pulga otsas jäätist. Istusime talle õue sööma. Jäätis sulas, voolas, kogu mänguasi muutus kleepuvaks.
— Viska see prügikasti.
— Ei, ema, oota.
Miks oodata? (Ma hakkan närvi minema, sest ma juba kujutan ette, kuidas ta määrdunud mänguasjaga bussi siseneb).
— Oota, pööra ümber.
Pöördusin ära. Pööran end ümber, vaatan, mänguasi on puhas ja kõik helendab rõõmust.
"Näe, sa tahtsid selle ära visata!" Ja ma mõtlesin välja parema.
Kui lahe, ja ma olin valmis lapse enda moodi tegema. Ma isegi ei arvanud, et piisab, kui mänguasja salvrätikuga korralikult läbi pühkida. Mind tabas esimene mõte: "Prügi tuleb ära visata." Vähe sellest, ta näitas mulle, kuidas aidata tal iseseisvaks saada. Kuulake tema arvamust, julgustage teda otsima teisi lahendusi.
Soovin, et saaksite selle eelkooliealiste laste kasvatamise perioodi hõlpsalt läbi ja suudaksite luua oma lastega sõbralikke ja sooje suhteid. Samal ajal iseseisvate, õnnelike ja enesekindlate laste kasvatamine.