Ükskõik kui vanad me ka poleks, isa või ema surm tekitab alati suurt valu. Mõnikord venib lein kuude ja aastate pikkuseks, muutudes tõsiseks häireks. Taastuspsühhiaater David Sack räägib abist, mida vajad täisväärtusliku elu juurde naasta.
Jäin 52-aastaselt orvuks. Vaatamata täiskasvanueale ja töökogemusele pööras isa surm mu elu pea peale. Nad ütlevad, et see on nagu osa iseendast ilmajäämine. Aga mul oli tunne, et mu eneseidentiteedi ankur on ära lõigatud.
Šokk, tuimus, eitamine, viha, kurbus ja meeleheide on hulk emotsioone, mida inimesed lähedase kaotamisel läbi elavad. Need tunded ei jäta meid veel mitmeks kuuks. Paljude jaoks ilmuvad need ilma teatud järjestuseta, kaotades aja jooksul oma teravuse. Aga minu isiklik udu ei hajunud üle poole aasta.
Leinaprotsess võtab aega ja meid ümbritsevad inimesed näitavad mõnikord üles kannatamatust - nad tahavad, et me paraneksime nii kiiresti kui võimalik. Kuid keegi kogeb neid tundeid ägedalt veel mitu aastat pärast kaotust. Sellel jätkuval leinal võib olla kognitiivseid, sotsiaalseid, kultuurilisi ja vaimseid tagajärgi.
Lein, sõltuvus ja vaimne lagunemine
Uuringud näitavad, et vanema kaotus võib suurendada pikaajaliste emotsionaalsete ja vaimsete probleemide, nagu depressioon, ärevus ja uimastisõltuvus, riski.
Seda eriti olukordades, kus isik ei saa leinaperioodil täit toetust ega leia endale täieõiguslikke lapsendajaid, kui sugulased surevad liiga vara. Isa või ema surm lapsepõlves suurendab oluliselt vaimse tervise probleemide tekkimise võimalust. Ligikaudu iga 20-st alla 15-aastasest lapsest mõjutab ühe või mõlema vanema kaotus.
Isast ilma jäänud poegadel on kaotusega raskem toime tulla kui tütardel ja naistel on raskem toime tulla ema surmaga.
Teiseks otsustavaks teguriks selliste tagajärgede ilmnemisel on lapse läheduse määr surnud vanemaga ja traagilise sündmuse mõju ulatus kogu tema tulevasele elule. Ja see ei tähenda sugugi, et inimestel on kergem kogeda kellegi kaotust, kellega nad olid vähem lähedased. Võin julgelt öelda, et sellisel juhul võib kaotuskogemus olla veelgi sügavam.
Vanema kaotuse pikaajalisi tagajärgi on korduvalt uuritud. Selgus, et see mõjutab nii vaimset kui ka füüsilist tervist, kusjuures viimane avaldub sagedamini meestel. Lisaks on isa kaotanud poegadel raskem kaotust kogeda kui tütardel ning naistel on raskem leppida oma ema surmaga.
On aeg abi paluda
Kaotusteooria uurimine on aidanud mõista, kuidas aidata inimesi, kes on saanud oma vanemate surmast trauma. Väga oluline on keskenduda inimese isiklikele ressurssidele ja tema enesetervendamise võimele. On oluline, et olulised sugulased ja pereliikmed osutaksid talle igakülgset abi. Kui inimesel on keeruline lein, mis kestab kaua pärast lähedase surma, võib vaja minna täiendavaid meetmeid ja vaimse tervise sõeluuringut.
Igaüks meist tuleb lähedaste kaotusega toime omal moel ja omas tempos ning võib olla väga raske ära tunda, millises staadiumis muutub kurbus krooniliseks komplekshäireks. Sellise pikaleveninud vormiga — patoloogilise leinaga — kaasnevad enamasti pikad valusad kogemused ning tundub, et inimene ei suuda ka kuude ja aastate pärast lähedase surma kaotust leppida ja edasi liikuda.
Taastusravi tee
Vanema surmajärgsed taastumisetapid hõlmavad olulist etappi, kus lubame endal kogeda kaotusvalu. See aitab meil järk-järgult hakata mõistma, mis juhtus, ja edasi liikuda. Tervenedes saame tagasi võime nautida oma suhteid teistega. Kuid kui me jätkame kinnisideed ja reageerime mineviku meeldetuletustele üle, on vaja professionaalset abi.
Suhtlemine spetsialistiga on toetav ja aitab kurbusest, pettumusest või vihast avameelselt rääkida, õpib nende tunnetega toime tulema ja laseb neil lihtsalt avalduda. Selles olukorras võib abi olla ka perenõustamisest.
Meil on lihtsam elada ja leinast lahti lasta, kui me ei varja tundeid, mõtteid ja mälestusi.
Vanema surm võib tuua tagasi vana valu ja pahameele ning avaldada olulist mõju peresüsteemi protsessidele. Pereterapeut aitab eraldada vanu ja uusi konflikte, näitab konstruktiivseid viise nende kõrvaldamiseks ja suhete parandamiseks. Samuti võite leida sobiva tugirühma, mis aitab teil leinast vähem eemaletõmbuda.
Pikaleveninud lein viib üsna sageli "iseravimiseni" alkoholi või narkootikumide abil. Sel juhul tuleb lahendada mõlemad probleemid üheaegselt ning vajada topeltrehabilitatsiooni vastavates keskustes ja kliinikutes.
Ja lõpuks, enda eest hoolitsemine on taastumise teine oluline osa. Meil on lihtsam elada ja leinast lahti lasta, kui me ei varja tundeid, mõtteid ja mälestusi. Tervislik toitumine, korralik uni, liikumine ning piisavalt aega leinamiseks ja puhkamiseks on see, mida kõik sellises olukorras vajavad. Peame õppima olema kannatlikud enda ja leinavate inimeste suhtes. See on väga isiklik teekond, kuid te ei tohiks seda üksi läbida.
Autor on David Sack, psühhiaater, alkohoolikute ja narkomaanide rehabilitatsioonikeskuste võrgustiku peaarst.