Sisu
Armastuse ja ilu jumalanna Botticelli maalil on kurb ja maailmast eraldatud. Tema kurb nägu püüab meie pilku. Miks pole selles õnne, maailma avastamis- ja äratundmisrõõmu? Mida tahtis kunstnik meile öelda? Psühhoanalüütik Andrei Rossokhin ja kunstikriitik Maria Revjakina uurivad maali ning räägivad meile, mida nad teavad ja tunnevad.
"ARMASMUS ÜHENDAB MAISE JA TAEVASE"
Maria Revyakina, kunstiajaloolane:
Veenus, mis kehastab armastust, seisab merekarbis (1), mida tuulejumal Zephyr (2) kannab kaldale. Renessansiajal oli avatud kest naiselikkuse sümbol ja seda tõlgendati sõna otseses mõttes naise emakana. Jumalanna figuur on skulptuurne ning tema iidsetele kujudele omane kehahoiak rõhutab kergust ja tagasihoidlikkust. Tema laitmatut pilti täiendab lint (3) tema juustes on süütuse sümbol. Jumalanna ilu on lummav, kuid ta näeb teiste tegelastega võrreldes mõtlik ja eemalehoidev.
Pildi vasakus servas näeme abielupaari — tuulejumal Zephyri (2) ja lillede jumalanna Flora (4)põimunud embusse. Zephyr kehastas maist, lihalikku armastust ja Botticelli täiustab seda sümbolit, kujutades Zephyrit koos oma naisega. Pildi paremal küljel on kujutatud kevadejumalannat Ora Tallot. (5), mis sümboliseerib puhtust, taevast armastust. Seda jumalannat seostati ka teise maailma üleminekuga (näiteks sünni- või surmahetkega).
Arvatakse, et mürt, pärg (6) millest näeme tema kaelal isikustatud igavikulisi tundeid ja apelsinipuud (7) seostati surematusega. Nii et pildi kompositsioon toetab teose põhiideed: maise ja taeva ühendusest armastuse kaudu.
Värvigamma, kus domineerivad sinised toonid, annab kompositsioonile õhulisust, pidulikkust ja samas külmust.
Vähem sümboolne ei ole ka värvigamma, kus domineerivad sinised toonid, muutudes türkiis-hallideks varjunditeks, mis annab kompositsioonile ühelt poolt õhulisust ja pidulikkust, teisalt aga teatud külmust. Sinine värv oli sel ajal tüüpiline noortele abielunaistele (neid ümbritseb abielupaar).
Pole juhus, et lõuendi paremal küljel on suur roheline värvilaik: seda värvi seostati nii tarkuse ja kasinusega kui ka armastuse, rõõmu, elu võidukäiguga surma üle.
Kleidi värv (5) Valgest halliks pleekiv Ory Tallo pole vähem kõnekas kui mantli lillakaspunane toon (8), millega ta kavatseb katta Veenust: valge värv kehastas puhtust ja süütust ning halli tõlgendati karskuse ja suure paastu sümbolina. Võib-olla sümboliseerib siinse mantli värv ilu kui maise jõu väge ja igal aastal ülestõusmispühadel ilmuvat püha tuld taevase jõuna.
«ILU JA KAOTUSVALU LUBAMINE»
Andrei Rossokhin, psühhoanalüütik:
Pilku püüab vasak- ja paremgrupi pildil olev varjatud vastasseis. Tuulejumal Zephyr puhub Veenusele vasakult (2)esindab meeste seksuaalsust. Paremal kohtab teda nümf Ora, mantel käes. (5). Hooliva emaliku žestiga soovib ta visata Veenusele mantli, justkui kaitseks teda Zephyri võrgutava tuule eest. Ja see on nagu võitlus vastsündinu pärast. Vaata: tuule jõud ei ole suunatud mitte niivõrd merele või Veenusele (laineid pole ja kangelanna kuju on staatiline), vaid sellele mantlile. Zephyr näib üritavat takistada Oral Veenust varjamast.
Ja Veenus ise on rahulik, justkui tardunud kahe jõu vastasseisus. Tema kurbus, eemaldumine toimuvast tõmbab tähelepanu. Miks pole selles õnne, maailma avastamis- ja äratundmisrõõmu?
Ma näen selles peatse surma aimdust. Peamiselt sümboolne — ta loobub oma naiselikkusest ja seksuaalsusest jumaliku emaliku jõu nimel. Veenusest saab armunaudingu jumalanna, mida ta ise kunagi ei koge.
Lisaks langeb Veenuse näole ka tõelise surma vari. Firenze daam Simonetta Vespucci, kes väidetavalt Botticellile poseeris, oli tolle ajastu iluideaal, kuid suri ootamatult 23-aastaselt tarbimise tõttu. Kunstnik asus maalima «Veenuse sündi» kuus aastat pärast oma surma ja peegeldas siin tahtmatult mitte ainult imetlust oma ilu vastu, vaid ka kaotusvalu.
Veenusel pole valikut ja see on kurbuse põhjus. Ta ei ole määratud kogema külgetõmmet, soovi, maiseid rõõme
Ora riided (5) väga sarnane Flora rõivastega maalilt «Kevad», mis toimib viljakuse ja emaduse sümbolina. See on emadus ilma seksuaalsuseta. See on jumaliku jõu omamine, mitte seksuaalne külgetõmme. Niipea, kui Ora katab Veenuse, muutub tema neitsilik kuvand kohe ema-jumalikuks.
Näeme isegi, kuidas mantli serv muutub kunstniku poolt teravaks konksuks: ta tõmbab Veenuse kinnisesse vanglaruumi, mida tähistab puude palisaad. Kõiges selles näen kristliku traditsiooni mõju — tüdruku sünnile peaks järgnema laitmatu eostumine ja emaks saamine, patuse etapist mööda minnes.
Veenusel pole valikut ja see on tema kurbuse põhjus. Ta ei ole määratud olema naisearmastaja, nagu see, kes hõljub Zephyri meelas embuses. Pole määratud kogema külgetõmmet, iha, maiseid rõõme.
Kogu Veenuse kuju, tema liikumine on suunatud ema poole. Veel üks hetk — ja Veenus väljub kestast, mis sümboliseerib naiseüsa: ta ei vaja teda enam. Ta seab jala maapeale ja paneb selga oma ema riided. Ta mässib end lillasse rüüsse, mis Vana-Kreekas sümboliseeris piiri kahe maailma vahel – sellesse mähiti nii vastsündinud kui ka surnud.
Nii ka siin: Veenus sünnib maailma jaoks ja olles vaevu leidnud naiselikkust, soovi armastada, kaotab ta silmapilkselt oma elu, elava printsiibi — selle, mida kest sümboliseerib. Hetk hiljem jätkab ta eksisteerimist ainult jumalannana. Kuid kuni selle hetkeni näeme pildil kaunist Veenust oma neitsiliku puhtuse, õrnuse ja süütuse hiilguses.