Ma hingan ja kannatan. Ajastan oma kokkutõmbeid: nende vahe on 5–7 minutit ja kestab 40–60 sekundit. Olen töö päris alguses. Loodan sisimas, et läheb kiiremini kui poistel. Aga ma ei ole väga optimistlik. Iga kokkutõmbega püüan soodustada emakakaela avanemist: minu lemmikasend on kükitamine. Ma räägin oma tütrega. “Lase käia, mu Pimousse! Jõuame kohale ja mõne tunni pärast oleme sina ja mina koos!«
Lõunasöök võetud, lapsed riidesse pandud, mängivad oma tubades. Mu kallis koristab laua ja hakkab uskuma, et on päev. Tema sõnul olen ma teises maailmas, nihestunud. Seda tunnen ka mina. Väljas on ere päike, on palav, ilus suvepäev. Ainus miinus: käes on september. Ma pean harjuma mõttega, et mul ei tule augustikuist last. Ma ei taha eriti, et see oleks täna nii tingimata, see on täna! Räägin oma sõpradele, et see on kõik, see on minu päev.
Ma tahaksin, et mu laps oleks pärastlõunal mu süles, kuid ma eelistan rohkem täna või isegi täna õhtul. Ma ei tea, miks, ma kujutasin ette, et mu laps sünnib öösel, vaikse valguse ja vaikse muusika saatel... Mida me igatahes kujutame ette!