Tuvastage epilepsiahoog

Kuna epilepsia on põhjustatud neuronite ebanormaalsest elektrilisest aktiivsusest, võivad krambid mõjutada kõiki aju poolt koordineeritud funktsioone. Krambihoogude tunnused ja sümptomid võivad hõlmata järgmist:

• Teadvuse kaotuse või teadvuse muutumise perioodid. Vahel jäävad silmad lahti, kindla pilguga: inimene ei reageeri enam.
• Isiku järsk kukkumine ilma nähtava põhjuseta.
• Mõnel juhul krambid: pikaajalised ja tahtmatud käte ja jalgade lihaste kokkutõmbed.
• Mõnikord muudetud tajud (maitse, lõhn jne).
• Valju hingamine.
• Inimene ehmub ilma nähtava põhjuseta; ta võib isegi paanikasse sattuda või vihastada.
• Mõnikord eelneb krambile aura. Aura on aisting, mis on inimestel erinev (haistmishallutsinatsioon, visuaalne efekt, déjà vu tunne jne). See võib väljenduda ärrituvuse või rahutusena. Mõnel juhul tunneb kannatanu need tüüpilised auraaistingud ära ja kui tal on aega, heita kukkumise vältimiseks pikali.

Enamikul juhtudel kipuvad epilepsiaga inimesel esinema iga kord sama tüüpi krambid, seega on sümptomid episooditi sarnased.

Vajalik on viivitamatult pöörduda arsti poole, kui ilmneb mõni järgmistest:

• Krambid kestavad üle viie minuti.
• Hingamine või teadvuseseisund ei taastu pärast krambi möödumist.
• Kohe järgneb teine ​​kramp.
• Patsiendil on kõrge palavik.
• Ta tunneb end kurnatuna.
• Isik on rase.
• Inimesel on diabeet.
• Inimene sai krambihoo käigus vigastada.
• See on esimene epilepsiahoog.

Ohustatud inimesed

• Inimesed, kelle perekonnas on esinenud epilepsiat. Pärilikkus võib mängida rolli mitmes epilepsia vormis.
• Veidi suuremas ohus on inimesed, kes on saanud ajutrauma tugeva löögi, insuldi, meningiidi jms tagajärjel.
• Epilepsia esineb sagedamini imikueas ja pärast 60. eluaastat.
• Dementsusega inimesed (nt Alzheimeri tõbi). Dementsus võib vanematel inimestel suurendada epilepsia riski.
• Inimesed, kellel on ajuinfektsioon. Infektsioonid, nagu meningiit, mis põhjustab aju- või seljaaju põletikku, võivad suurendada epilepsia riski.

Diagnostika

Arst vaatab läbi patsiendi sümptomid ja haigusloo ning teeb mitmeid katseid epilepsia diagnoosimiseks ja krampide põhjuse väljaselgitamiseks.

Neuroloogiline uuring. Arst hindab patsiendi käitumist, motoorseid oskusi, vaimset funktsiooni ja muid tegureid, mis määravad epilepsia tüübi.

Vereanalüüsid. Vereproovi võib võtta infektsioonide, geneetiliste mutatsioonide või muude haigusseisundite tuvastamiseks, mis võivad olla seotud krampide tekkega.

Arst võib soovitada ka teste, et tuvastada kõrvalekaldeid ajus, näiteks:

• Elektroentsefalogramm. See on kõige levinum epilepsia diagnoosimiseks kasutatav test. Selle testi käigus asetavad arstid patsiendi peanahale elektroodid, mis registreerivad aju elektrilise aktiivsuse.
• Skänner.
• Tomograafia. Tomograafia kasutab aju kujutiste saamiseks röntgenikiirgust. See võib paljastada kõrvalekaldeid, mis võivad põhjustada krampe, nagu kasvajad, verejooks ja tsüstid.
• Magnetresonantstomograafia (MRI). MRI võib tuvastada ka kahjustusi või kõrvalekaldeid ajus, mis võivad põhjustada krampe.
• Positronemissioontomograafia (PET). PET kasutab aju aktiivsete piirkondade vaatamiseks ja kõrvalekallete tuvastamiseks väikeses koguses radioaktiivseid aineid, mis süstitakse veeni.
• Arvutipõhine Single Photon Emission Tomography (SPECT). Seda tüüpi testi kasutatakse peamiselt siis, kui MRI ja EEG ei ole tuvastanud ajuhoogude päritolu.
• Neuropsühholoogilised testid. Need testid võimaldavad arstil hinnata kognitiivset jõudlust: mälu, sujuvust jne ning määrata, millised ajupiirkonnad on mõjutatud.