On teada, et äge hirmutunne lülitab sisse füsioloogilise erutuse mehhanismi, tänu millele valmistame end ette kas ohule vastu astuma või põgenema. Kuid eetiliste piirangute tõttu on teadlastel vähe võimalusi hirmu fenomeni üksikasjalikumalt uurida. California teadlased on aga leidnud väljapääsu.
California Tehnoloogiainstituudi (USA) teadlased, kelle artikkel Ajakirjas Psühholoogiline Teadus lahendas selle eetilise probleemi, kolides katsepaiga laborist Perpetuumi vanglasse – kaasahaarava (kohaloleku mõjuga) «kohutava» vanglaatraktsiooniga, mis lubab külastajatele personaalset kohtumist jõhkrate tapjate ja sadistidega, aga ka lämbumist, hukkamist. ja elektrilöök.
Eksperimendis oli nõus osalema 156 inimest, kellele maksti atraktsiooni külastamise eest tasu. Osalejad jagati kaheksa- kuni kümneliikmelistesse rühmadesse. Enne rännakule asumist läbi “vangla” rääkis igaüks, kui palju sõpru ja võõraid temaga samas seltskonnas on, ning vastas ka mitmetele küsimustele.
Lisaks pidid inimesed eriskaalal hindama, kui hirmul nad praegu olid ja kui hirmutavad nad sees olles. Seejärel pandi iga osaleja randmele juhtmevaba andur, mis jälgis naha elektrijuhtivust. See indikaator peegeldab füsioloogilise erutuse taset vastusena higi eraldumisele. Pärast pooletunnist teekonda läbi ümbritseva «vangla» kambrite andsid osalejad teada oma tunnetest.
Selgus, et üldiselt eeldasid inimesed, et nad kogevad rohkem hirmu kui tegelikult. Naised kartsid aga keskmiselt rohkem kui mehed nii enne atraktsiooni sisenemist kui ka selle sees.
Teadlased leidsid ka, et inimesed, kes kogesid vanglas rohkem hirmu, kogesid tõenäolisemalt naha elektrijuhtivuse järske purunemisi. Samal ajal, mis on üsna ootuspärane, kutsus ootamatu oht esile ennustatust tugevamad füsioloogilise erutuse puhangud.
Muuhulgas plaanisid teadlased välja selgitada, kuidas muutub reaktsioon hirmule olenevalt sellest, kes on läheduses — sõbrad või võõrad. Täpset vastust sellele küsimusele aga leida ei õnnestunud. Fakt on see, et osalejatel, kellel oli grupis rohkem sõpru kui võõraid, oli üldiselt kõrgem füsioloogilise erutuse tase. See võis olla tingitud nii tugevast hirmust kui ka lihtsalt sellest, et sõprade seltskonnas olid osalejad kõrgendatud, emotsionaalselt erutatud seisundis.
Teadlased tunnistavad ka, et nende katsel oli mitmeid piiranguid, mis võisid tulemusi mõjutada. Esiteks valiti osalejad välja inimeste seast, kes olid sõiduks eelnevalt kokku lepitud ja kahtlemata ootasid, et nad seda naudiksid. Juhuslikud inimesed võivad reageerida erinevalt. Lisaks ei olnud osalejate ähvardused ilmselgelt reaalsed ning kõik toimuv on täiesti ohutu.