Nagu teate, hoolimata sellest, mille kallal teadlased töötavad, saavad nad relvi. Ja olenemata sellest, mida Woody Allen tulistab, saab ta – enamasti – ikkagi loo iseendast: tormavast ja mõtisklevast neurootikust. Erandiks polnud ka uus film, mis pole USA-s ahistamissüüdistuste tõttu veel linastunud ja mille esitas taas režissööri adopteeritud tütar.
Kogu soov skandaali ignoreerida on raske ja tõenäoliselt pole see vajalik. Pigem on see võimalus seisukoht otsustada ja ühineda kas boikoti pooldajate või selle vastastega. Tundub, et mõlemal vaatenurgal on õigus eksisteerida: ühest küljest ei tohiks mõni tegu kindlasti karistamata jääda, teisalt on kino ikkagi kollektiivse loomingu produkt ja kas tasub karistada ka ülejäänud meeskonnaliikmed on suur küsimus. (Teine asi on see, et mõned filmis osalenud staarid annetasid oma autoritasud liikumisele #TimesUp ja heategevuslikele eesmärkidele.)
Kogu olukord filmi ümber oma süžeega aga kuidagi ei kaja. Vihmane päev New Yorgis on järjekordne Woody Alleni film, selle sõna heas ja halvas tähenduses korraga. Melanhoolsed, iroonilised, närvilised, segaduses ja eksinud tegelastega — vaatamata üldisele korraldusele ja sotsiaalsele heaolule — kangelased; ajatu, mistõttu on lõuendit lahti rebivad nutitelefoni helinad nii tüütud. Kuid nad tuletavad ka meelde, et Alleni kangelased on alati olnud ja on.
Nende kangelaste taustal tunned end tingimusteta, põhjalikult, täiesti normaalsena.
Peigmehed on pulma eelõhtul valmis oma armastatu hülgama ainult seetõttu, et kõigi oma vooruste juures naerab ta kohutavalt, väljakannatamatult. Armukadedad abikaasad, keda piinavad kahtlused, õiglased või mitte, ei oma tähtsust). Režissöörid on loomingulises kriisis, valmis haarama igast õlekõrrest (eriti noorest ja atraktiivsest). Armastajad, kes libisevad kergesti reetmise keerisesse. Ekstsentrikud, kes peidavad end oleviku eest kangekaelselt vanade filmide, pokkeri- ja klaverimuusika eesriide taha, on takerdunud vaimsetesse ja verbaalsetesse lahkhelidesse oma emaga (ja nagu teate, taandub enamasti kõik nendele konfliktidele — vähemalt Alleniga).
Ja mis kõige tähtsam, tunned end kõigi nende kangelaste taustal tingimusteta, põhjalikult, täiesti normaalselt. Ja ainuüksi selle pärast on film vaatamist väärt.