Sisu
"See kõik on psühhosomaatika!" on populaarne soovitus, mida saab kuulda vastusena terviseprobleeme käsitlevale loole. Mis see kontseptsioon tegelikult on? Ja miks mitte kõik inimesed ei ole altid psühhosomaatilistele haigustele?
Kujutage ette olukorda: inimene on pikka aega mures haiguse pärast. Arstid teevad abitu žesti, ka ravimid ei aita. Miks see juhtub? Sest tema haigus ei ole põhjustatud mitte füsioloogilistest, vaid psühholoogilistest põhjustest, see tähendab, et sellel on psühhosomaatiline alus. Sel juhul on vaja kvalifitseeritud spetsialisti abi: mitte üldarsti, vaid psühholoogi või psühhiaatri abi.
Psühhosomaatika, kust sa pärit oled?
Me ei saa valida tasulistes tellimusteenustes unistusi, emotsioone ja kogemusi, nagu filme. Meie alateadvus murrab neist läbi – meie psüühika varjatud ja intiimseimast osast. Isegi Freud, kes seda nähtust uuris, märkis, et psüühika on nagu jäämägi: seal on "pinnapealne" teadlik osa ja samamoodi on "veealune", teadvuseta osa. Just tema määrab meie elus sündmuste stsenaariumid, millest üks on haigus.
Kui emotsioonid kisuvad meid seestpoolt lahku, siis psühhosomaatika toimib keha kaitsefunktsioonina, kaitstes meid psühhoosi eest. Kui eemaldame teadvuseta traumaatilised emotsioonid, anname neile nimed ja määratlused, siis need ei kujuta endast enam ohtu – nüüd saab neid muuta. Nende sügavate haavade leidmine pole aga lihtne.
Milliseid traumasid teadvuseta sisaldab?
- Rasked ja haavavad traumad meie isiklikust ajaloost;
- Vanematelt saadud stsenaariumid ja sõltuvused;
- Perekonna stsenaariumid ja traumad: igaüks meist omab perekondlikku mälu ja järgib perekonnaseadusi.
Kes on altid psühhosomaatilistele haigustele?
Kõige sagedamini tekivad psühhosomaatilised haigused neil, kes ei oska emotsioone kogeda, õigesti väljendada ja teistega jagada — lapsepõlves võiks selliste inimeste tunded vanemate mugavuse huvides ära keelata. Selle tulemusena on neil kontakt oma kehaga katkenud, mistõttu suudab see probleemidest märku anda vaid haiguste kaudu.
Mida teha?
Kõige enam soovib psoriaasi, astma või mõne muu haiguse all kannatav inimene sümptomitest vabaneda. Selline lähenemine on määratud läbikukkumisele, kuna haigused on sageli osa meie käitumisest. Kõigepealt peate leidma selle põhjused.
Siinne psühholoog töötab nagu hoolikas detektiiv, kes taasloob haiguse ajaloo:
- Saab teada, millal ja mis asjaoludel tekkis esimene haigusjuht ning millised emotsioonid sellega kaasnesid;
- Saab teada, milliste lapsepõlvetraumadega need tunded resoneerivad: millal need esmakordselt tekkisid, milliste inimeste ja olukordadega seostati;
- Kontrollib, kas haiguse juured kasvavad üldiste stsenaariumide alusel. Selleks on vaja koguda perekonna ajalugu — mõnikord saab sümptomist ühenduslüli meie ja esivanemate traagilise kogemuse vahel. Näiteks on olemas mõiste "psühholoogiline viljatus". Kui vanaema suri sünnitusel, siis lapselaps võib alateadlikult karta rasedust.
Kuna me käsitleme haigust osana käitumisest, siis peame silmas seda, et iga psühhosomaatilise sümptomiga kaasneb alati «sekundaarse kasu» sündroom, mis samuti tugevdab seda. Hooajalised allergiad võivad tekkida väimehel, kes ei taha «kuuel aakril» oma ämma künda. Nohu katab sageli lapsi, kes kardavad kontrolli. Tsüstiit esineb sageli kaitsevahendina soovimatu seksi eest.
Milliseid haigusi peetakse psühhosomaatilisteks?
Psühhosomaatilise meditsiini asutaja Franz Alexander tuvastas seitse peamist psühhosomatoosi:
- Haavandiline koliit
- neurodermatiit ja psoriaas
- Bronhiaalastma
- Artriit
- Hüpotüreoidism
- Hüpertensioon
- Mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavand
Nüüd on neile lisandunud migreen, paanikahood ja kroonilise väsimussündroom, aga ka teatud tüüpi allergiad, mida psühhosomaatikaspetsialistid peavad immuunsüsteemi «foobiaks».
Psühhosomaatika ja stress: kas on seos?
Väga sageli esineb haiguse esimene episood stressi taustal. Sellel on kolm etappi: ärevus, vastupanu ja kurnatus. Kui oleme neist viimase peal, siis vallandub psühhosomaatilise haiguse vallandaja, mis tavaseisundis poleks ehk avaldunudki.
Kuidas stressi maandada?
Istuge mugavalt ja lõõgastuge. Alustage hingamist kõhuga ja veenduge, et rindkere ei tõuseks palju. Seejärel hakake oma hingamist aeglustama, loendamiseks sisse- ja väljahingamist – näiteks hingake üks-kaks sisse, välja hingake üks-kaks-kolm.
Järk-järgult, mõne minuti jooksul, viige väljahingamiste arv viiele või kuuele, kuid ärge pikendage sissehingamist. Kuulake tähelepanelikult iseennast, tunnetage, kuidas teie hingamine muutub vabamaks. Tehke seda harjutust 10-20 minutit hommikul ja õhtul.
Psühhosomaatiliste haiguste ravi: mida mitte uskuda?
Muidugi pole õige psühholoogi valimine lihtne. Selleks peate esmalt uurima teavet tema praktilise kogemuse, hariduse ja kvalifikatsiooni kohta. Ettevaatlik tasub olla, kui spetsialist keskendub sümptomitest vabanemisele ega püüa välja selgitada haiguse põhjuseid. Sel juhul ei pruugi te olla professionaal.
Suurim oht ravis on aga petiste soovitused Internetist — need on üldistused, mida sageli täiendavad värvilised kehaosade diagrammid ja ilus infograafika. Jookse, kui sulle pakutakse “valmis lahendusi” vaimus: “Kas põlved valutavad? Nii et sa ei taha edasi minna ja areneda”, “Kas parem käsi valutab? Nii et sa oled meeste suhtes agressiivne.» Sellist otsest seost pole: iga inimese jaoks mängib haigus individuaalset rolli.
«Psühhogeensetest haigustest» on võimalik terveneda vaid pika ja vaevarikka tööga. Ärge süüdistage asjaolusid, vaid võtke end kokku, õppige oma emotsioone juhtima, sooritage test ja hakake oma elu eest vastutama.