Psühhosomaatika: keha on koht, kus elab meie eelmine elu

Meie isiksus peegeldub väga täpselt meie kehas, määrates selle kehahoiaku, liikumisviisi, avaldumisviisi. Poos muutub nagu armor, mis kaitseb igapäevaelus.

Kehaasend ei saa olla vale, isegi kui keha tundub kõver, küürus või kummaline. See on alati loomingulise reageerimise tulemus sageli ebasoodsatele asjaoludele, millega oleme pidanud elus silmitsi seisma.

Näiteks olen minevikus armastuses ebaõnnestunud ja seetõttu olen veendunud, et kui ma oma südame uuesti avan, toob see kaasa uusi pettumusi ja valu. Seetõttu on loomulik ja loogiline, et ma sulgun, rindkere vajub, päikesepõimik blokeerub ning jalad muutuvad jäigaks ja pinges. Sel hetkel minu minevikus oli mõistlik võtta elule vastu vaatamiseks kaitseasend.

Avatud ja usaldavas poosis ei suutnud ma taluda valu, mida tundsin, kui mind tagasi lükati.

Kuigi meelte atroofia ei ole hea omadus, aitab see õigel ajal end kaitsta ja enda eest hoolitseda. Alles siis pole see enam «mina» oma ilmingute täiuses. Kuidas saab psühhosomaatika meid aidata?

Kui keha enam ei kaitse

Keha väljendab seda, mis me hetkel oleme, meie püüdlusi, minevikku, seda, mida me endast ja elust mõtleme. Seetõttu kaasnevad igasuguse saatusemuutusega ning tunnete ja mõtete muutumisega muutused kehas. Sageli ei ole muutused, isegi sügavad, esmapilgul märgatavad.

Teatud eluhetkel võin äkki aru saada, et mu kehahoiak ei vasta enam minu vajadustele, et elu on muutunud ja võiks veelgi muutuda ja paremaks muutuda.

Ühtäkki avastan, et võin olla oma seksuaalelus õnnelik, selle asemel, et klammerduda ideesse sellest elust kui seksuaalsest väärkohtlemisest või impotentsusest. Või äkki tahan armastusele täielikult avaneda.

See tähendab, et kätte on jõudnud hetk kaotada vanad plokid, häälestada keha nagu pilli: pingutage üht nööri, vabastage teine. Ma olen valmis muutuma, mitte lihtsalt ette kujutama, et ma muutun, või mis veelgi hullem, arvan, et olen juba muutunud. Liikumise kaudu kehaga töötamise üks eesmärke on muutumine.

Lubades endal elada 30% pealt

Eluga rahulolematuse hulk on täpselt võrdne kasutamata potentsiaali suurusega - see tähendab jõud, millega me ei ela, armastus, mida me ei väljenda, intelligentsus, mida me ei näita.

Aga miks on nii raske liikuda, miks oleme kaotanud muutuste spontaanse kerguse? Miks me püüame oma käitumist ja harjumusi parandada?

Skemaatiliselt võib seda kujutada järgmiselt: kui ma kardan armastust, on kehas vaid 30% liigutusi, mis väljenduvad valmisolekuna armastuseks ja elurõõmuks. Mul puudub 70% ja see mõjutab liikumisulatust.

Keha väljendab vaimset isolatsiooni, lühendades rinnalihaseid, mis suruvad rinda ja püüavad kaitsta südamepiirkonda. Selle kompenseerimiseks «kukub» rindkere kõhuõõnde ja pigistab elutähtsaid organeid ning see tekitab inimeses pidevat elust väsimust ja näoilme väsimist või hirmutunnet.

See tähendab, et kehaliigutused, mis ületavad neid 30%, põhjustavad vastavaid muutusi vaimsel tasandil.

Need aitavad rindkere lahti tõmmata, muudavad käeliigutused sujuvaks, leevendavad vaagna ümbritsevate lihaste märkamatuid, kuid hästi loetavaid pingeid.

Mida saab meie kehast lugeda?

Võib-olla kahtlustasime või oleme kunagi kuulnud või lugenud, et keha on koht, kuhu jäävad jäljed iga emotsioon, iga mõte, kogu minevikukogemus või õigemini kogu elu. See aeg, jättes endast jälgi, muutub materiaalseks.

Keha – kumerdunud selja, vajunud rinnakorvi, sissepoole pööratud jalgade või väljaulatuva rinnakorvi ja trotsliku pilguga – räägib midagi iseendast – sellest, kes selles elab. See räägib meeleheitest, pettumusest või sellest, et peate näima tugevana ja näitama, et saate kõike teha.

Keha räägib hingest, olemusest. Seda kehavaadet nimetame keha lugemiseks.

• Pärand näidake, kuidas inimene maapinnale toetub ja kas ta sellega kokku puutub: võib-olla teeb ta seda hirmuga, enesekindlalt või jälestusega. Kui ma ei toetu täielikult oma jalgadele, jalgadele, siis millele ma peaksin toetuma? Võib-olla sõbra, töö, raha pärast?
• Hingus räägib suhetest välismaailmaga ja veelgi enam suhtest sisemaailmaga.

Põlv sissepoole, puusade retrofleksioon, kergitatud kulm on kõik signaalid, autobiograafilised noodid, mis meid iseloomustavad ja meie lugu jutustavad.

Meenub üks neljakümnendates naine. Tema pilk ja käteviiped olid anuvad ning samal ajal tõstis ta põlglikus grimassi ülahuule ja pingutas rinda. Kaks kehalist märguannet — «Vaata, kui väga ma sind vajan» ja «Ma põlgan sind, ära tule mulle ligi» — olid omavahel täielikus vastuolus ja selle tulemusena oli tema suhe sama.

Muutus tuleb märkamatult

Isiksuse vastuolusid on näha kehas. Tundub, et üks kehaosa pürgib edasi, ründab, teine ​​aga taganeb, peidab end, kardab elu. Või üks osa kaldub ülespoole, samas kui teine ​​jääb alla surutud.

Põnev pilk ja loid keha või kurb nägu ja väga särtsakas keha. Ja teises inimeses ilmub ainult reaktiivjõud: "Ma näitan neile kõigile, kes ma olen!"

Sageli öeldakse, et psühholoogilised muutused viivad kehaliste muutusteni. Kuid veelgi sagedamini juhtub vastupidi. Kui töötame kehaga ilma eriliste ootusteta, vaid naudime lihtsalt kehaliste blokkide, pingete vabanemist ja paindlikkuse saavutamist, avastame ühtäkki uusi sisemisi territooriume.

Kui leevendada pingeid vaagnapiirkonnas ja tugevdada jalalihaseid, tekivad uued füüsilised aistingud, mida tajutakse vaimsel tasandil kui enesekindlust, soovi elust rõõmu tunda, olla vabam. Sama juhtub ka siis, kui me rindkere sirutame.

Peab andma endale aega

Keha võimalused on lõputud, temast on võimalik välja tõmmata nagu võlumütsist meie endi kadunud ja unustatud osi.

Kehal on omad piirangud ja seetõttu tuleb suurema lihastoonuse saavutamiseks, lihaste elastsemaks muutmiseks teha palju tööd, mõnikord iga päev. Peate andma endale aega, kannatlikult kordama, proovima ikka ja jälle, märkama hämmastavaid muutusi, mõnikord ootamatuid.

Iga ploki eemaldamine vabastab tohutul hulgal energiat, mis varem oli. Ja kõik hakkab lihtsamaks minema.