Šveitsi psühhoterapeut Allan Guggenbühl ütleb, et lapsed tuleks "üllalt tähelepanuta jätta". Ta pooldab laste vähem hellitamist ja neile suurema vabaduse andmist. Paljudel lapsevanematel on selle üle ülimalt raske otsustada, sest ühiskond pressib peale igalt poolt. Hirm olla halb, tähelepanematu, hoolimatu on liiga suur ja on täiesti ebaselge, kuidas sellest lahti saada.
Šveitsi psühhoterapeut, erinevalt paljudest teistest autoritest, teab omaenda terapeutilisest praktikast paljude isade ja emade hirme. Neile tundub, et nad ei kasvata oma last piisavalt hästi ja tähelepanelikult, et meie “neoliberaalses ühiskonnas” vaikselt eksisteerida.
Allan Guggenbühl filmis "Parim minu lapsele". Kuidas me jätame oma lapsed ilma lapsepõlvest” kutsub emasid ja isasid üles julgusele ning pooldab kindlalt laste õigust mängulisele lapsepõlvele ja spontaansele, kaootilisele noorukieale, kus neil on lubatud end proovile panna ja teha vigu.
Ta nõuab kontrolli lõdvendamist ja täiskasvanutele ütlemist: vähem kooli, vähem tõkkeid, rohkem vaba ruumi, rohkem heatahtlikku vanemate hooletust ja lapse sihitumat "hulkamist". Vanemad, hoolimata sellest, kui kurb oli seda lugeda, ei pruugi lapsest paremini teada, milline on tema tulevase elu õige otsus.
"Noorukid ei taha enam, et nende tulevikku kujundavad ja ehitavad täiskasvanud, nad tahavad seda ise kujundada," kirjutab autor.
Laste vabaduse puudumine
Mis saab lastest, kellel on nüüd kõik olemas? Kas neist saavad enesega rahulolevad egotsentrikud või abitud täiskasvanud? Esiteks tuleks karta nende ebaõnnestumist, on psühhoterapeut veendunud.
“Teed lastele karuteene, kui eemaldad nende teelt kõik takistused ja täidad pidevalt kõiki nende vajadusi. Nad hakkavad tundma, et keskkond peaks nende soove täitma, ja see on ebaõiglane, kui see seda ei tee. Kuid elu võib olla karm ja vastuoluline.
Kuid kas «helikoptervanemate» fenomeni taga (see termin sündis kujutlusena emadest-isadest, kes igavesti lapse kohal tiirlevad) pole mitte katse kaitsta last selle ebaõiglase maailma eest? On selge, et vanemad tahavad oma lapsele parimat.
Laste arv peredes on vähenenud, vanemate vanus tõusnud. Vanemad vanemad kardavad rohkem oma laste pärast — see on fakt. Üksiku lapse puhul on oht saada emotsionaalselt laetud projekt. Lisaks on sellistel vanematel lapse jaoks rohkem aega ja see läheb tema jaoks sageli kõrvale.
Lapsed lõpetasid tänaval vabalt mängimise. Nende mobiiltelefonidest piisab eakaaslastega suhtlemiseks. Koolitee kulgeb nüüd "emme-takso" teenustega. Mänguväljakute kiiged ja liumäed on täis lapsi, kes on pidevalt vanemate või lapsehoidjate kontrolli all.
Lapse – koolieelikust koolilõpetajani – vaba aja veetmine on jäigalt organiseeritud, igasugune jant või teismeliste eksperiment muutub kohe sotsiaalselt vastuvõetamatuks ning seda tõlgendatakse patoloogia ja isegi psüühikahäirena.
Siis aga tekib küsimus: kui palju vajab laps vabadust ja kui palju hoolt? Kus on kuldne keskmine? "Lapsed vajavad hooldajaid, kellele nad saavad loota," ütleb Allan Guggenbühl. — Neil pole aga vaja täiskasvanuid, kes neile erinevaid programme peale suruvad. Laske lastel oma huvid ise valida.
Töötage, mitte ainult õppige
Mida vajavad lapsed, et olla õnnelikud? Allan Guggenbühli sõnul vajavad nad armastust. Palju armastust ja põhimõttelist aktsepteerimist vanemate poolt. Kuid nad vajavad ka võõraid, kes nendega suhtleksid ja neid järk-järgult maailma tutvustaksid. Ja siin mängib kool olulist rolli. Kuid isegi siin on psühholoogil kahtlusi.
Peate õppima, kuid tehke pausi muude kasulike tegevuste jaoks. Lapstööjõud? See oleks lahendus! postuleerib Zürichi psühhoterapeut. «Alates üheksandast eluaastast andke kooliskäimise asemel kord nädalas välja ajalehti. Ja nii läks see mitu kuud." See avardab lapse võimalusi.
Saate seda kasutada laotöödel, põllutöödel või väikestel ärilistel juhtudel — näiteks osalise tööajaga tööl poes kauba riiulitele ladumisel, kassas abistamisel, koristusteenustel ja klientide nõustamisel. Restoranid pakuvad palju võimalusi raha teenida.
Palk ei peaks raamatu autori hinnangul vastama täiskasvanute tasemele, kuid lapse seisukohalt peaks see olema märkimisväärne. Guggenbühl on veendunud, et see annab lastele teadlikkuse tõelisest vastutusest ja tõhususest täiskasvanute maailmas.
Guggenbuhli raamatu ja ka paljude sarnaste lastekasvatusõpikute probleem seisneb aga selles, et selle järeldused kehtivad ainult elanikkonna alamhulga kohta, väidavad kriitikud. Raamatupoodide riiuleid vaadates võiks arvata, et Euroopa lapsevanemate kontroll ja julgustamine on tohutu sotsiaalne probleem.
Tegelikkuses pole see kaugeltki nii. Palju pakilisem probleem on see, et näiteks Saksamaal elab 21% kõigist lastest püsivalt vaesuses. Bremenis ja Berliinis on iga kolmas laps vaene, isegi jõukas Hamburgis elab iga viies laps allpool vaesuspiiri. Ja kuidas selline statistika välja näeb, kui vaadata Venemaad?
Allpool vaesuspiiri elavad lapsed on pidevalt psühholoogilises stressis, kitsastes elutingimustes, nende vanematel pole raha tervisliku toidu, hariduse, hobide ja puhkuse jaoks. Kindlasti ei ohusta neid ära hellitamine ja kapriiside rahuldamine. Oleks tore, kui laste ja noorukite psühhoterapeutide nõustajad pühendaksid oma aega ja tähelepanu ka sellele lapsepõlve aspektile.