Enamiku meist piirdub karantiinis olemise ebamugavus igavuse ja suutmatusega elada normaalset elu. Paljude jaoks võib kodusel kinnipidamisel olla aga palju tõsisemad tagajärjed. Enamik riike, kes läksid paar nädalat tagasi rangesse karantiini, teatavad uuest epideemiast, mis areneb paralleelselt COVID-19-ga, nimelt perevägivalla epideemiast.
Vaatamata kõikidele riikidevahelistele erinevustele on selle probleemi statistika kõigis mõjutatud riikides üllatavalt ühtlane. Näiteks Prantsusmaal on pärast karantiini väljakuulutamist politseisse pöördumiste arv seoses perevägivallaga kasvanud umbes 30%. Hispaanias helistati naiste vihjeliinidele 18% rohkem. Austraalias teatab Google vägivallaohvreid abistavate organisatsioonide otsingute hoogustumist. Hiinas, range karantiini all olnud piirkondades, kolmekordistus avastatud perevägivalla juhtumite arv veebruaris-märtsis1.
Ja mitte ainult naised ei kannata uue epideemia käes. Paljude vähekindlustatud laste jaoks, kelle jaoks kool oli ainus turvaline koht, on karantiin olnud ka isiklik tragöödia. Füüsiline väärkohtlemine, pidev tülitsemine, põhivajaduste eiramine, õppimisvõimetus on muutunud reaalsuseks liiga paljude laste jaoks erinevates riikides.
Näiteks Rootsis on koroonaviirusevastaste meetmete ajal laste ja noorukite vihjeliini kõnede arv enam kui kahekordistunud.2. Ärgem unustagem ka vanemaid inimesi: nendevastane vägivald (sageli nende eest hoolitsevate inimeste poolt) on halvasti arenenud sotsiaalsüsteemiga riikides äärmiselt levinud probleem ja ametlikku statistikasse jõuavad need andmed harva.
Perevägivallast rääkides on oluline meeles pidada, et see võib olla nii otsene füüsiline agressioon ja isegi oht elule, aga ka psühholoogiline, seksuaalne ja rahaline vägivald. Näiteks solvamine ja alandamine, sotsiaalsete sidemete kontrollimine ning kontaktide piiramine sugulaste ja sõpradega, rangete käitumisreeglite kehtestamine ja nende eiramise eest karistused, esmavajaduste eiramine (näiteks toidus või ravimites), rahaliste vahendite äravõtmine, sundimine. seksuaalsete tavade, lemmikloomade või laste poole pöördumise ähvarduste suhtes eesmärgiga manipuleerida ohvriga või teda kinni hoida.
Isolatsioon kinnises ruumis tekitab kurjategijas karistamatuse tunde
Perevägivallal on palju nägusid ja selle tagajärjed pole alati palja silmaga nähtavad, näiteks verevalumid ja luumurrud. Ja kõigi seda tüüpi vägivalla ilmingute suurenemine on see, mida me praegu näeme.
Mis viis nii ulatusliku agressioonihooni? Siin ei ole ühest vastust, kuna räägime paljude tegurite kombinatsioonist. Ühelt poolt paljastab pandeemia, nagu iga kriis, ühiskonna valupunktid, teeb nähtavaks selle, mis selles alati on olnud.
Perevägivald ei tekkinud tühjast kohast — see oli alati olemas, ainult rahuajal oli seda lihtsam võõraste pilkude eest varjata, kergem taluda, kergem mitte märgata. Paljud naised ja lapsed on pikka aega põrgus elanud, ainus erinevus on see, et neil olid väikesed vabaduse aknad ellujäämiseks — töö, kool, sõbrad.
Karantiini kehtestamisega on elutingimused dramaatiliselt muutunud. Sotsiaalne eraldatus ja füüsiline suutmatus lahkuda ruumist, kus olete ohus, viis probleemi kiire eskaleerumiseni.
Isolatsioon kinnises ruumis tekitab vägistajas karistamatuse tunde: ohver ei saa kuhugi minna, teda on lihtsam kontrollida, keegi ei näe tema sinikaid ja tal pole kelleltki abi paluda. Lisaks kaob partneritel võimalus teineteisest puhata, maha jahtuda — mis ei saa küll olla vägivalla vabandus, kuid saab kindlasti üheks seda provotseerivaks teguriks.
Teine oluline tegur on alkohol, mille tarbimine on piiravate meetmete kehtestamisega samuti oluliselt kasvanud. Ja pole saladus, et liigne joomine viib alati konfliktide eskaleerumiseni. Lisaks toob kõrge stressi- ja pingetase uuringute kohaselt kaasa ka kalduvuse agressioonile ja vägivallale suurenemise. Seetõttu hakkab üha rohkem inimesi majandus- ja sotsiaalsete kriiside ajal kandma oma stressi, ebakindlust ja hirmu lähedaste peale.
Selle vägivallaepideemiaga silmitsi seistes on enamik Euroopa riike hakanud kasutusele võtma mitmesuguseid kriisivastaseid meetmeid. Näiteks Prantsusmaal avati täiendav vihjetelefon vägivallaohvritele ja töötati välja koodsõnade süsteem, mille abil saavad ohvrid abi küsida apteegist, mis on üks väheseid kohti, kuhu enamik inimesi pääseb.3. Prantsusmaa valitsus on investeerinud ka mitme tuhande hotellitoa rentimisse naistele ja lastele, kellel pole turvaline kodus viibida.
Rootsi valitsus on vahenditega toetanud ka vägivallaohvreid abistavaid organisatsioone ning varustanud koostöös suure hotelliketiga ülerahvastatud peavarju uute kohtadega.4 .
Ja need abinõud väärivad muidugi kiitust, aga pigem on need nagu kümnekonna väikese tulekustutiga metsatulekahju kustutamine. Naine, kes öösärgis koos väikeste lastega varjupaiga hotelli põgenes, samal ajal kui tema kurjategija jätkab kodus elamist, nagu poleks midagi juhtunud, on parem kui mõrvatud naine, kuid palju hullem kui esialgu sotsiaalselt kaitstud isik.
Perevägivalla ohvrid ei ole mingid abstraktsed naised, kes pole meiega sugulased
Praegune kriis on meile näidanud probleemi tegelikku ulatust ja kahjuks ei ole seda võimalik ühekordsete mittesüsteemsete meetmetega lahendada. Kuna enam kui 90% juhtudest on perevägivallaks meeste vägivald naiste vastu, peitub selle probleemi lahendamise võti struktuurses, süstemaatilises töös ühiskonna võrdõiguslikkuse edendamiseks ja naiste õiguste kaitsmiseks. Ainult sellise töö kombineerimine adekvaatse seadusandlusega ja vägistajaid tõhusalt karistava õiguskaitsesüsteemiga saab kaitsta naisi ja lapsi, kelle elu meenutab pigem vanglat.
Kuid struktuurimeetmed on keerulised ja nõuavad ka poliitilist tahet ja pikaajalist tööd. Mida me isiklikult praegu teha saame? On palju väikeseid samme, mis võivad teise inimese elu parandada ja mõnikord isegi päästa. Perevägivalla ohvrid ei ole ju mingid abstraktsed naised, kellel pole meiega mingit pistmist. Nad võivad olla meie sõbrad, sugulased, naabrid ja meie laste õpetajad. Ja kõige jubedamad asjad võivad juhtuda otse meie nina all.
Nii me saame:
- Karantiini ajal ärge kaotage kontakti sõprade ja tuttavatega — kontrollige regulaarselt, kuidas neil läheb, hoidke ühendust.
- Reageerige kelladele tuttavate naiste käitumises - äkilisele "radarilt lahkumisele", muutunud käitumisele või suhtlusviisile.
- Esitage küsimusi, isegi kõige ebamugavamaid, ja kuulake hoolikalt vastuseid, ärge tõrguge ega sulgege teemat.
- Pakkuda kõikvõimalikku abi — raha, spetsialistide kontaktid, ajutine elukoht, asjad, teenused.
- Helistage alati politseisse või reageerige muul viisil, kui saame tahtmatult vägivalla tunnistajateks (näiteks naabrite juures).
Ja mis kõige tähtsam, ärge kunagi mõistke kohut ega andke soovimatuid nõuandeid. Vigastatud naine on sageli nii kõva ja häbeneb ning tal pole jõudu end meie eest kaitsta.
1 1 Expressen. Koroonakriis võib vallandada meeste naistevastase vägivalla, 29.03.2020.
2 Tuul. Koroonakriis võib raskendada nende laste olukorda, kellel on kõige raskem. 22.03.2020.
3. Expressen. Koroonakriis võib vallandada meeste naistevastase vägivalla, 29.03.2020.
4 Aftonbladet. Koroonakriis suurendab naiste ja laste vastu suunatud vägivalda. 22.03.2020.