Meie käitumist täiskasvanuna mõjutavad tugevalt lapsepõlvetraumad ja suhtekogemused lapsepõlves. Kas midagi muuta ei saa? Selgub, et kõik on palju optimistlikum.
Seal on ilus valem, mille autor on teadmata: "Iseloom on see, mis suhtes oli." Sigmund Freudi üks avastusi on see, et varased traumad tekitavad meie psüühikas pingetsoone, mis hiljem määratlevad teadliku elu maastiku.
See tähendab, et täiskasvanueas leiame end kasutamast mehhanismi, mille konfigureerisime mitte meie, vaid teised. Aga sa ei saa oma ajalugu ümber kirjutada, sa ei saa valida endale muid suhteid.
Kas see tähendab, et kõik on ette määratud ja me suudame ainult vastu pidada, püüdmata midagi parandada? Freud ise vastas sellele küsimusele, tuues psühhoanalüüsi kordussundi mõiste.
Lühidalt on selle olemus järgmine: ühest küljest näeb meie praegune käitumine sageli välja nagu mõne eelneva liigutuse kordus (see on neuroosi kirjeldus). Teisest küljest tekib see kordus just selleks, et saaksime olevikus midagi parandada: see tähendab, et muutumise mehhanism on sisse ehitatud neuroosi struktuuri. Me mõlemad sõltume minevikust ja meil on olevikus ressurss selle parandamiseks.
Me kipume sattuma korduvatesse olukordadesse, taasesitades suhteid, mis ei lõppenud minevikus.
Kordamise teema esineb sageli kliendilugudes: mõnikord meeleheite ja jõuetuse kogemusena, mõnikord kavatsusena vabastada end vastutusest oma elu eest. Enamasti viib katse aru saada, kas minevikukoormast on võimalik vabaneda, küsimuseni, mida klient teeb, et seda koormat veelgi edasi tõmmata, mõnikord isegi selle tõsidust suurendades.
"Ma saan kergesti tuttavaks," ütleb 29-aastane Larisa konsultatsioonil, "olen avatud inimene. Kuid tugevad sidemed ei tööta: mehed kaovad peagi ilma selgitusteta.
Mis toimub? Saame teada, et Larisa ei teadvusta oma käitumise iseärasusi — kui partner tema avameelsusele reageerib, valdab teda ärevus, talle tundub, et ta on haavatav. Siis hakkab ta käituma agressiivselt, kaitstes end kujuteldava ohu eest ja tõrjub seeläbi uut tuttavat. Ta pole teadlik, et ründab midagi, mis on tema jaoks väärtuslik.
Enda haavatavus võimaldab teil tuvastada teise haavatavuse, mis tähendab, et saate läheduses veidi kaugemale liikuda
Me kipume sattuma korduvatesse olukordadesse, taasesitades suhteid, mis ei lõppenud minevikus. Larisa käitumise taga on lapsepõlvetrauma: vajadus turvalise kiindumuse järele ja suutmatus seda saavutada. Kuidas saab sellele olukorrale praeguses lõpu teha?
Meie töö käigus hakkab Larisa mõistma, et ühte ja sama sündmust võib kogeda erinevate tunnetega. Kui varem tundus talle, et teisele lähenemine tähendab tingimata haavatavust, siis nüüd avastab ta selles võimaluse suuremaks vabaduseks tegevustes ja aistingutes.
Enda haavatavus võimaldab avastada teise haavatavust ja see vastastikune sõltuvus võimaldab teil intiimsuses veidi edasi liikuda – partnerid joonistavad nagu käed Escheri kuulsal gravüüril üksteist hoole ja tänuga protsessi eest. Tema kogemus muutub teistsuguseks, see ei korda enam minevikku.
Minevikukoormast vabanemiseks on vaja otsast alustada ja näha, et toimuva mõte ei ole meid ümbritsevates objektides ja oludes, vaid meis endis. Psühhoteraapia ei muuda kalendrilist minevikku, vaid võimaldab seda tähenduste tasandil ümber kirjutada.