sõjaväepsühholoog

Sõjaväepsühholoog on armee ametikoht, mis kehtestati 2001. aastal Vene Föderatsiooni presidendi dekreediga ja mis on kohustuslik igale rügemendile.

Sõjaväepsühholoogide ülesanded

• Kadettide ja värbajate valik erinevatele väeliikidele, arvestades sõjategevuse eripära. Valikumeetodite väljatöötamine.
• Isikkoosseisu ja üksuste psühholoogilise lahinguvalmiduse tõstmine.
• Inimestevahelise suhtluse parandamine sõjaväes.
• Sõjaväelaste tõhusa tegevuse korraldamine.
• Abi võitlejatele iseloomulike raskete psühholoogiliste seisundite ületamisel.
• Abi pensionile jäänud sõjaväelaste tsiviileluga kohanemisel.

Sõjaväepsühholoogi tööülesanded on keerulised ja mitmekesised. Rahuajal kutsutakse üles lahendama sõjaväelaste, sõjaväemeeskondade psühholoogiliste omaduste uurimise probleeme, psühholoogiliselt tagama lahinguvalmiduse, lahinguväljaõppe, lahingukohustuse, sõjaväelise distsipliini väeosas, teostama negatiivsete sotsiaal- psühholoogilised nähtused väeosades, osutada abi sõjaväelastele nende psühholoogiliste probleemide lahendamisel jne. Sõjaajal on ta kogu rügemendi (pataljoni) lahingutegevuse psühholoogilise toe süsteemi vahetu korraldaja.

Sõjaväepsühholoogi tööülesannete loetelust on näha, et ta erineb tsiviilpsühholoogidest oma erialase tegevuse mitmekülgsuse poolest. Kui tsiviilvaldkonnas peetakse psühholoogi üsna kitsa profiiliga spetsialistiks, kes tegutseb kindla eriala raames, siis sõjaväepsühholoogi tegevuse tingimused sundisid autoreid koostama spetsialisti mudeli, mis hõlmab enamikku olemasolevatest tüüpidest. Psühholoogide kutsetegevused: psühhodiagnostika, psühhoprofülaktika ja psühhohügieen, psühholoogiline väljaõpe, sõjaväelaste psühholoogiline rehabilitatsioon, lahinguveteranide sotsiaalpsühholoogiline ümberkohanemine, psühholoogiline vastutegevus vaenlasele, sõjaväelaste ja nende perekondade psühholoogiline nõustamine, rühmadiagnostika ja parandustööd. Sisuliselt on sõjaväepsühholoog sunnitud ühendama diagnostilise psühholoogi, sotsiaalpsühholoogi, kliinilise psühholoogi, psühhoterapeudi, tööpsühholoogi ja sõjaväepsühholoogi põhipädevused. Samal ajal tegutseb ta kahes erineva kvaliteediga rollis — psühholoog-uurija ja psühholoog-praktik.

Sõjaväepsühholoogi psühhoteraapia kursuse läbimine pole vajalik, kuna talle ei määrata psühhoterapeutilisi funktsioone. Sellega seoses on sõjaväepsühholoogidel vähem väljendunud "professionaalse läbipõlemise sündroom".

Rügemendi psühholoogi tegevuse organisatsioonilised alused.

Tööaeg on reguleerivates dokumentides määratud 8.30-17.30, kuid tegelikkuses tuleb tööd teha palju rohkem. Psühholoogi tegevus toimub kogu maleva territooriumil. Psühholoog allub kasvatustööl malevaülema asetäitjale ja tal ei ole oma alluvaid. Psühholoog vastutab dokumentides märgitud ülesannete täitmise eest (vt eespool). Tema töö tasu sõltub staažist, sõjaväelisest auastmest, head tööd soodustavad tänukirjade väljaandmine, kirjade üleandmine, edutamine. Psühholoog määrab ise oma tegevuse eesmärgid, planeerib ise oma tööd, teeb otsuseid, kuid kooskõlastab seda kõike kõrgemate ametnikega. See on vajalik, sest sõjaväeorganisatsioon (rügement, diviis) elab oma režiimis, mida psühholoog ei tohiks rikkuda.

Kuidas sõjaväepsühholoog oma erialaseid ülesandeid lahendab? Mida ta peaks teadma, oskama, millised individuaalsed ja isikuomadused võivad tema töös edule kaasa aidata?

Psühholoog uurib sõjaväelaste tööliike, nende ameti- ja igapäevaelu olukordi, jälgib sõjaväelaste käitumist, viib läbi teste, personali küsimustikke ja vestleb nendega. Kogutud teavet analüüsitakse. Psühholoog ise isoleerib probleemid, toob välja võimalused nende lahendamiseks, töötab välja ettepanekud psühholoogilise abi osutamiseks. Psühholoog kavandab ja viib läbi tegevusi personali professionaalseks psühholoogiliseks valikuks (antud juhul tugineb ta Vene Föderatsiooni kaitseministri korraldusele «Vene Föderatsiooni relvajõudude ametialase valiku juhised» nr 50, 2000). Vajadusel peab ta korraldama «psühholoogilise abi keskusi», läbi viima konsultatsioone. Eriline tegevusvorm on ohvitseride, lipnikele ja seersantidele kõnelemine loengute, minikoolituste, operatiivinfoga. Psühholoog peab valdama ka kirjalikult, sest ta peab esitama kõrgematele ametnikele aruandeid, kirjutama tehtud töö kohta aruandeid. Professionaalina peab sõjaväepsühholoog orienteeruma teadus- ja psühholoogiaalases kirjanduses, uurimismeetodites ja -protseduurides. Sõjaväelasena peavad tal olema spetsiaalsed sõjalised teadmised, mis on ette nähtud eriala VUS-390200 väljaõppega (normatiivdokumendid, Vene Föderatsiooni relvajõudude harta jne). Lisaks peab maleva psühholoog valdama kaasaegseid infotehnoloogiaid (Internet, teksti- ja arvutiprogrammid). Individuaalseteks konsultatsioonideks, avalikuks esinemiseks ja tööks väikeste gruppidega on sõjaväepsühholoogil oluline oraatorioskus, organiseerimis- ja pedagoogilised oskused ning psühholoogilise mõjutamise meetodid.

Sõjaväepsühholoogi töö hõlmab sagedasi muutusi tegevusliikides ja -objektides. Töötempo on kõrge, ajasurve tingimustes on vaja täita palju dokumente ning vigade vältimiseks on vaja suurt tähelepanu kontsentratsiooni. Töö eeldab info pikaajalist säilitamist suurtes mahtudes. Teabe operatiivne taasesitamine puudutab kitsast küsimuste ringi. Psühholoogi tegevus hõlmab sageli emotsionaalse seisundi tahtlikku reguleerimist. Kuna hetkel ei ole elanikkonna kui terviku psühholoogiliste teadmiste tase piisavalt kõrge, võib psühholoogil tekkida vastuolusid, juhtkonnapoolseid arusaamatusi, ta peab suutma end "arusaadavaks teha", aktsepteerima, olema suudab seista vastu arusaamatustele ja teiste inimeste vastuseisule. Psühholoogi töö on formaalselt selgelt reguleeritud ja juhtkonnaga tingimata kokku lepitud, kuid tema poolt täidetavad ülesanded võivad olla ainulaadsed, mitte standardiseeritud. Psühholoogi vead tööülesannete täitmisel ei ilmne kohe, kuid tagajärjed võivad olla hukatuslikud kogu personalile.

Kuidas sinust saab rügemendi psühholoog?

Sellele ametikohale kandideerija peab olema terve (vastavalt ajateenistuskohustuslaste standarditele), omama kõrgharidust erialal VUS-390200, mida annavad sõjaväekõrgkoolid, ning läbima 2.-3. -kuine praktika. Seda eriala saavad omandada ka tsiviilülikoolide üliõpilased, kes õppivad paralleelselt põhiteaduskonnaga sõjaväeosakondades. Täiendusõppe vormid: lisakursused, teine ​​haridus seotud erialadel (isiklik nõustamine, tööpsühholoogia, sotsiaalpsühholoogia).