Paha ei tehta lihtsalt… Solvanguna mõistetava sündmusega seoses lülitame kurjategijale surve avaldamiseks sisse viha (protest, süüdistused, agressioon). Kui otsese agressiooni võimalus on suletud (võimatuse tõttu või hirmu tõttu), siis:
- Tähelepanu tõmbamiseks käivitame kannatused (kurbus või tüütus), hakkame ennast kahjustama.
- Kogunenud agressiivsus pöördub keha sees, konflikti käigus toimuvad füsioloogilised protsessid, mis on indiviidi ellujäämiseks kasulikud, kuid tervisele kahjulikud.
Kokku: Iseseisva tundena pole pahameelt tunda. “Pahameele” (“solvumise”) taga on kas puhas viha või segu vihast (vihast), hirmust ja tüütusest.
Pahameel on keeruline mitte-põhiemotsioon, mis tuleneb väljendamata vihast.
Millal ja kui tugevalt tekib pahameele tunne?
Pahameelsus tekib selles, kes selle endale tegi — solvas.
Harjumuse ja sooviga solvuda solvub inimene (solvab iseennast) kõige peale.
Pahameel tekib sageli kirjaoskamatust tööst koos vihaga. "Kas nii tark ja täiskasvanud inimene nagu mina on solvunud?" — fraas on nõrk, ei tule vihaga toime ja kui ma jätkan vihastamist, siis ma pole tark ega täiskasvanu... Või: "ta ei ole seda väärt, et ma tema peale solvuksin!" — samamoodi.