Kusagil Põhja-Prantsusmaal häärberisse suletud perekond: fanaatiline isa, kes on kinnisideeks ideest kasvatada üliinimlik tütar, tahtejõuetu ema ja ohvritüdruk. Julmad eksperimendid, isolatsioon, vägivald... Kas nii ekstreemsetes tingimustes on võimalik ellu jääda ja kõike inimlikku endas säilitada? Maud Julien jagas oma hirmutavat lugu oma raamatus "Tütre lugu".
1960. aastal ostis prantslane Louis Didier Lille'i lähedal maja ja läks koos naisega sinna pensionile, et viia ellu oma eluprojekt – kasvatada oma väikesest tütrest Maudist üliinimene.
Maud ootas vanematelt ranget distsipliini, tahtejõuproove, nälga, vähimagi soojuse ja kaastunde puudumist. Näidates üles hämmastavat vastupidavust ja elutahet, kasvas Maud Julien psühhoterapeudiks ja leidis jõudu oma kogemusi avalikult jagada. Avaldame katkendeid tema raamatust “Tütre muinasjutt”, mille annab välja kirjastus Eksmo.
“Isa kordab veel kord, et kõike, mida ta teeb, teeb ta minu heaks. Et ta pühendab kogu oma elu mulle, et õpetada, kujundada, kujundada minust kõrgem olend, kelleks ma olen määratud saama ...
Ma tean, et pean näitama end nende ülesannete väärilisena, mille ta mulle hiljem seab. Kuid ma kardan, et ma ei suuda tema nõudeid täita. Tunnen end liiga nõrgana, liiga kohmakana, liiga lollina. Ja ma nii kardan teda! Isegi tema ülekaaluline keha, suur pea, pikad peenikesed käed ja terased silmad. Ma kardan nii, et mu jalad annavad järele, kui talle lähenen.
Minu jaoks on veelgi kohutavam see, et seisan üksi sellele hiiglasele vastu. Emalt ei saa loota lohutust ega kaitset. "Monsieur Didier" on tema jaoks pooljumal. Ta armastab ja vihkab teda, kuid ei julge kunagi talle vastu vaielda. Mul ei jää muud üle, kui silmad sulgeda ja hirmust värisedes varjuda oma looja tiiva alla.
Mu isa ütleb mulle mõnikord, et ma ei peaks kunagi siit majast lahkuma, isegi pärast tema surma.
Mu isa on veendunud, et mõistus võib kõike saavutada. Absoluutselt kõike: ta suudab ületada kõik ohud ja ületada kõik takistused. Kuid selleks on vaja pikka ja aktiivset ettevalmistust, eemal selle ebapuhta maailma saastast. Ta ütleb alati: “Inimene on oma olemuselt kuri, maailm on oma olemuselt ohtlik. Maa on täis nõrku, argpükslikke inimesi, keda nende nõrkus ja argus tõukavad reetmisele.
Isa on maailmas pettunud; teda reedeti sageli. "Sa ei tea, kui õnnelik olete, et olete säästnud teiste inimeste rüvetamisest," ütleb ta mulle. Selleks see maja ongi, et välismaailma miasma oleks eemal. Mu isa ütleb mulle mõnikord, et ma ei tohi sellest majast kunagi lahkuda, isegi mitte pärast tema surma.
Tema mälestus jääb selles majas edasi elama ja kui ma tema eest hoolitsen, olen ma kaitstud. Ja vahel ütleb, et hiljem võin teha, mida tahan, võin saada Prantsusmaa presidendiks, maailma armukeseks. Aga kui ma siit majast lahkun, ei tee ma seda selleks, et elada “Miss Nobody” sihitut elu. Ma jätan ta maailma vallutama ja "suurust saavutama".
***
“Ema peab mind omapäraseks olendiks, põhjatuks halva tahte kaevuks. Ilmselgelt pritsin ma paberile meelega tinti ja sama meelega lõikasin maha tüki suure söögilaua klaasplaadi lähedalt. Aiast umbrohtu välja kiskudes komistan või nülkan nahka meelega. Ka mina kukun ja saan meelega kriimustatud. Olen "valetaja" ja "teeskleja". Püüan alati endale tähelepanu tõmmata.
Samal ajal, kui lugemis- ja kirjutamistunnid algasid, õppisin jalgrattaga sõitma. Mul oli lasteratas, mille tagarattal olid treeningrattad.
"Nüüd võtame need ära," ütles ema ühel päeval. Isa seisis meie taga ja jälgis vaikselt stseeni. Ema sundis mind ootamatult ebastabiilsele jalgrattale istuma, haaras minust kahe käega tugevalt kinni ja – whhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh lükkas tugevasti kaldus sõiduteed edasi.
Kukkudes rebisin jala kruusal ning puhkesin valust ja alandusest nutma. Aga kui ma nägin neid kahte läbematut nägu mind jälgimas, lakkas nutt iseenesest. Ema pani sõnagi lausumata mu ratta selga tagasi ja lükkas nii palju kordi, kui kulus, et ma ise tasakaalu hoidma õppisin.
Nii et võite oma eksamitel läbi kukkuda ja siiski mitte olla pettumus.
Minu marrastused raviti kohapeal: ema hoidis mu põlvest kõvasti kinni ja isa valas valutavatele haavadele otse meditsiinilist piiritust. Nutt ja oigamine oli keelatud. Ma pidin hambaid krigistama.
Õppisin ka ujuma. Kohalikku ujulasse minek ei tulnud muidugi kõne allagi. Suvel, kui olin nelja-aastane, ehitas isa aia otsa “just minu jaoks” basseini. Ei, mitte ilusa sinise veega bassein. See oli üsna pikk kitsas veeriba, mida mõlemalt poolt pigistasid betoonseinad. Vesi oli seal tume, jäine ja ma ei näinud põhja.
Nagu jalgrattaga ikka, oli mu esimene tund lihtne ja kiire: ema viskas mind lihtsalt vette. Ma peksasin, karjusin ja jõin vett. Just siis, kui olin valmis kivina vajuma, sukeldus ta sisse ja püüdis mu välja. Ja kõik kordus uuesti. Karjusin uuesti, nutsin ja lämbusin. Ema tõmbas mu uuesti välja.
"Sind karistatakse selle rumala virisemise eest," ütles ta enne, kui ta mu tseremooniata vette tagasi viskas. Mu keha püüdis hõljuda, samal ajal kui mu vaim kõverdus mu sees iga kord veidi tihedamaks palliks.
"Tugev mees ei nuta," ütles isa seda etendust eemalt vaadates, seistes nii, et pihusti ei ulatunud. - Peate õppima ujuma. See on ülioluline juhuks, kui kukute sillalt alla või peate oma elu eest jooksma.
Tasapisi õppisin pead vee kohal hoidma. Ja aja jooksul sai temast isegi hea ujuja. Kuid ma vihkan vett sama palju kui ma vihkan seda basseini, kus ma pean veel treenima.
***
(10 aastat hiljem)
«Ühel hommikul esimesele korrusele alla minnes märkan postkastis ümbrikut ja peaaegu kukun, nähes sellele ilusa käekirjaga kirjutatud oma nime. Keegi pole mulle kunagi kirjutanud. Mu käed värisevad erutusest.
Kirja tagaküljel näen, et see on Marie-Noellelt, kellega eksamitel kohtusin – rõõmu ja energiat täis neiu ning pealegi kaunitar. Tema luksuslikud mustad juuksed on kuklasse hobusesabasse tõmmatud.
"Kuule, me võiksime kirjavahetust," ütles ta siis. – Kas saaksite mulle oma aadressi anda?
Avan meeletult ümbriku ja voldin lahti kaks täislehte, mis on mõlemalt poolt kaetud sinise tindi joontega ja mille servadesse on joonistatud lilled.
Marie-Noelle räägib mulle, et kukkus eksamitel läbi, aga vahet pole, tal on ikka imeline suvi. Nii et võite oma eksamitel läbi kukkuda ja siiski mitte olla pettumus.
Mäletan, et ta rääkis mulle, et abiellus seitsmeteistkümneselt, aga nüüd ütleb, et tülitses oma mehega. Ta kohtus teise mehega ja nad suudlesid.
Seejärel räägib Marie-Noel mulle oma pühadest, "emast" ja "isast" ning sellest, kui õnnelik ta neid nähes on, sest tal on neile nii palju rääkida. Ta loodab, et ma kirjutan talle ja kohtume veel. Kui ma tahan teda vaatama tulla, siis tema vanemad võõrustavad mind hea meelega ja ma saan jääda nende suvilasse.
Olen üliõnnelik: ta mäletab mind! Tema õnn ja energia on nakkav. Ja kiri täidab mind lootusega. Selgub, et pärast ebaõnnestunud eksameid läheb elu edasi, et armastus ei lõpe, et on vanemaid, kes jätkavad oma tütardega juttu.
Millest ma võiksin talle kirjutada? Mul pole talle midagi öelda... Ja siis ma mõtlen: ei, on küll! Võin talle rääkida raamatutest, mida lugesin, aiast ja Petest, kes just hiljuti suri, olles elanud hästi pika elu. Ma võin talle rääkida, kuidas temast on viimastel nädalatel saanud "lonkav part" ja kuidas ma olen teda armastusega lonkamas näinud.
Ma saan aru, et isegi maailmast äralõigatuna on mul midagi öelda, et elu läheb igal pool edasi.
Vaatan otse isale silma. Tean silmside hoidmisest kõike – isegi rohkem kui tema, sest tema on see, kes pilgud kõrvale pöörab.
Mõttes kirjutan talle mitmel leheküljel kirja; Mul ei ole lähedast, aga olen armunud ellu, loodusesse, äsjakoorunud tuvidesse... Ma küsin emalt ilusat paberit ja marke. Ta nõuab kõigepealt, et ta lubaks tal Marie-Noelle kirja lugeda ja peaaegu lämbub nördimusest:
"Sa oled ainult korra väljas käinud ja olete juba prostituutidega segi läinud!" Tüdruk, kes abiellub seitsmeteistkümneaastaselt, on prostituut! Ja ta suudles teist meest!
Aga ta on lahutamas...
Ema konfiskeerib kirja ja keelab mul rangelt kontakti "selle räpase hooraga". Olen pettunud. Mis nüüd? Kõnnin ümber oma puuri ja löön igast küljest vastu trelle. Mind ajavad nii närvi kui ka solvuvad pommituskõned, mida mu ema lauas peab.
"Tahtsime luua sinust täiusliku inimese," ütleb ta, "ja see on see, mida me saime. Oled kõndiv pettumus.
Isa valib just selle hetke, et teha mulle üks oma hullumeelsetest harjutustest: kana kõri läbilõikamine ja nõudmine, et ma tema verd juua.
– See on ajule hea.
Ei, seda on liiga palju. Kas ta ei saa aru, et mul pole enam midagi kaotada? Mis on tal pistmist kamikazega? Ei, ta ei saa aru. Ta nõuab, räägib, ähvardab ... Kui ta hakkab karjuma samas bassis, mis pani mu lapsepõlves vere veenides külmetama, plahvatan:
- Ma ütlesin ei! Ma ei joo täna ega ühelgi teisel päeval kana verd. Ja muide, ma ei kavatse su hauakambrit hooldada. Mitte kunagi! Ja vajadusel täidan tsemendiga, et keegi sealt tagasi ei saaks. Ma tean tsemendi valmistamise kohta kõike – aitäh teile!
Vaatan otse isale silma, hoides tema pilku. Tean ka kõike silmside hoidmisest – seda tundub isegi rohkem kui tema, sest ta pöörab pilgud kõrvale. Olen minestamise äärel, aga sain hakkama.»
Maud Julieni raamat “Tütre muinasjutt” ilmub 2019. aasta detsembris kirjastuselt Eksmo.