Londoni metroos leidis aset kurioosne tegevus: reisijatele esitleti "Tube Chat?" märgid. ("Räägime?"), julgustades neid rohkem suhtlema ja olema teistele avatud. Britid on selle idee suhtes skeptilised, kuid publitsist Oliver Burkeman kinnitab, et see on mõistlik: tunneme end võõrastega vesteldes õnnelikumana.
Ma tean, et riskin Briti kodakondsusest ilma jääda, kui ütlen, et imetlen ameeriklase Jonathan Dunni, „Räägime?“ algataja tegu. Kas teate, kuidas ta reageeris londonlaste vaenulikule suhtumisele tema projekti? Tellisin kaks korda rohkem märke, värbasin vabatahtlikke ja tormasin uuesti lahingusse.
Ärge saage minust valesti aru: britina mõtlesin esimese asjana, et need, kes pakuvad väljastpoolt tulevatega rohkem suhelda, tuleks ilma kohtuta vangi panna. Aga kui järele mõelda, on see ikkagi imelik reaktsioon. Lõppkokkuvõttes ei sunni tegevus soovimatuid vestlusi peale: kui te pole valmis suhtlema, ärge kandke märki. Tegelikult taanduvad kõik väited sellele argumendile: meil on valus vaadata, kuidas teised kohmetult kokutavad reisijad dialoogi alustada üritavad.
Aga kui meid nii kohkub vaade inimestest, kes meelsasti astuvad tavalisse avalikku vestlusse, siis võib-olla pole neil probleeme?
Võõrastega suhtlemise idee tagasilükkamine tähendab booride ees alistumist
Sest tõde on Ameerika õpetaja ja kommunikatsioonispetsialisti Keo Starki uurimistöö tulemuste põhjal otsustades see, et tegelikult muutume võõrastega vesteldes õnnelikumaks, isegi kui oleme eelnevalt kindlad, et me ei kannata seda välja. Selle teema võib kergesti tuua piiride rikkumise, jultunud tänavakiusamise probleemini, kuid Keo Stark annab kohe mõista, et tegemist pole agressiivse isikliku ruumi tungimisega – ta ei kiida selliseid tegusid heaks.
Oma raamatus „When Strangers Meet” ütleb ta, et parim viis võõraste inimestevahelise ebameeldivate ja tüütute suhtlusvormidega toimetulemiseks on julgustada ja arendada tundlikkusel ja empaatial põhinevat suhtekultuuri. Võõrastega suhtlemise idee täielik tagasilükkamine on pigem booride ees kapituleerimine. Kohtumised võõrastega (nende õiges kehastuses, täpsustab Keo Stark) osutuvad "ilusateks ja ootamatuteks peatusteks tavapärases, etteaimatavas eluvoolus... Teil tekivad äkki küsimused, millele arvasite, et teate juba vastuseid."
Lisaks põhjendatud hirmule ahistamise ees ajab mõte sellistesse vestlustesse kaasa lüüa, ilmselt seetõttu, et see peidab kahte levinud probleemi, mis ei lase meil õnnelik olla.
Me järgime reeglit, kuigi see meile ei meeldi, sest arvame, et teised kiidavad selle heaks.
Esimene on see, et oleme halvad “afektiivses ennustamises”, see tähendab, et me ei suuda ennustada, mis meid õnnelikuks teeb, “kas mäng on küünalt väärt”. Kui teadlased palusid vabatahtlikel ette kujutada, et nad räägivad rongis või bussis võõrastega, olid nad enamasti kohkunud. Kui neil paluti seda päriselus teha, vastasid nad palju tõenäolisemalt, et neile reis meeldis.
Probleemiks on ka «pluralistliku (mitmekordse) teadmatuse» fenomen, mille tõttu järgime mõnda reeglit, kuigi see meile ei sobi, sest usume, et teised kiidavad selle heaks. Samal ajal mõtlevad ülejäänud täpselt samamoodi (ehk keegi ei usu, aga kõik arvavad, et kõik usuvad). Ja selgub, et kõik autos viibinud reisijad vaikivad, kuigi tegelikult ei viitsiks mõnel rääkidagi.
Ma arvan, et skeptikud ei jää kõigi nende argumentidega rahule. Mind ennast nad vaevalt veensid ja seetõttu ei õnnestunud ka minu viimased katsed võõrastega suhelda. Kuid mõelge siiski afektiivsele ennustamisele: uuringud näitavad, et meie enda prognoose ei saa usaldada. Nii et olete üsna kindel, et te ei kanna Räägime kunagi? Võib-olla on see lihtsalt märk, et see on seda väärt.
Allikas: The Guardian.
Teave autori kohta: Oliver Burkeman on Briti publitsist ja raamatu The Antidote autor. Vastumürk õnnetule elule” (Eksmo, 2014).