Saudade on portugali sõna, mis tähendab tühjusetunnet, mille tekitab lähedasega paigaldatud vahemaa. Seetõttu on see puuduse tunne kohast või inimesest, ajastust. Sõna, mis on laenatud Portugali kultuurist, on nüüd laialdaselt kasutusel prantsuse keeles, kuigi seda ei saa tõlkida, kuna emotsioon, mida see väljendab, on nii keeruline.

Etümoloogia, nostalgia pärineb ladina keelest katkestadaja tähistab keerulisi emotsioone, mis samal ajal segavad melanhooliat, nostalgiat ja lootust. Selle sõna esmakordne ilmumine pärineb umbes aastast 1200 Portugali trubaduuride ballaadides. Sügavalt juurdunud Portugali kultuuris on see paljude müütide, näiteks Dom Sebastiao, aluseks.

See sõna tekitab segu magusatest ja kibedatest emotsioonidest, kus meenutame veedetud hetki, sageli koos kallimaga, keda teame, et seda on raske uuesti näha. Aga lootus püsib.

Pole ühtegi prantsuskeelset sõna, mis tõlgiks sõna „saudade” portugali keelest, ja mõjuval põhjusel: raske on leida sõna, mis hõlmaks nii rõõmsat mälestust kui ka rahulolematusega seotud kannatusi, kahetsust, segades sellega võimatut lootust. . See on sõna, mis tekitab mineviku mälestuseks salapärase segu vastuolulistest emotsioonidest, mille päritolu ei suutnud keeleteadlased kindlaks teha.

Portugali kirjanik Manuel de Melo kvalifitseeris saudade selle fraasiga: “Bem que se padece y mal que se disfruta”; mis tähendab „head ja kurja, mida nauditakse”, mis võtab kokku ühe sõna saudade tähenduse.

Sellel sõnal võiks aga olla nii palju nüansse ja tähendusi, et mitmed kirjanikud või luuletajad on andnud oma ettekujutuse sellest, mis on saudade. Näiteks kuulus Portugali kirjanik Fernando Pessoa määratles selle kui “fado luulet”. Siiski on kõik nõus selles sõnas nägema äärmist nostalgiat, veidi nagu mõiste “põrn”, mille tegi kuulsaks Baudelaire.

Fado on portugali muusikastiil, mille tähtsus ja populaarsus Portugalis on fundamentaalne. Traditsiooni kohaselt laulab naine kaheteistkümne keelse kitarri saatel, mida mängivad kaks meest. Just selle muusikastiili kaudu väljendus saudade kõige sagedamini luuletajate ja lauljate tekstides. Nendes muusikatekstides võiks esile kutsuda nostalgiat mineviku, kadunud inimeste, kadunud armastuse, inimliku seisundi ja ajas muutuvate tunnete pärast. Nende tunnete laulmine võimaldab kuulajatel tegelikult mõista saudade mitmetähenduslikku tähendust. See väljendusvahend on selle mõistega seotud Portugali kultuurilooga. Kuigi see sõna on põhjalikult portugali keel ja seda on võimatu tõlkida, jääb see seetõttu kõigile kättesaadavaks, olles võimeline südamega lugema emotsioone, mida väljendab fado-laulja, näiteks tuntud laulja Amalia Rodrigues ja kes on oma häälega kandnud. täis emotsioone fado üle kogu maailma ja seega ka saudade tundmine.

Paljud keeleteadlased, filosoofid, filoloogid ja kirjanikud on püüdnud raamatutes ja romaanides saudade kvalifitseerida. Adelino Braz, raamatus „Kõnealune tõlgitamatu: saudade uurimine” kvalifitseerib selle sõna „pingeks vastandite vahel”: ühelt poolt puuduse tunne, teiselt poolt lootus ja soov uuesti avastada. millest meil puudu on.

Portugali keeles kasutatakse väljendit „saudades“, mille objektiks võib olla lähedane, koht, seisund nagu lapsepõlv.

"Mul on minevik," rõhutab Pessoa oma kirjavahetuses, "ainult kadunud isikute saudad, keda ma armastasin; see ei ole selle aja saudade aeg, mil ma neid armastasin, vaid nende inimeste saudade ”.

Inês Oseki-Dépré sõnul oma raamatus La Saudade, päritolu Portugalist nostalgia oleks seotud esimeste vallutustega Aafrikas. Seda selle sõna abil nostalgia et asunikud väljendasid oma tundeid kodumaa vastu Madeiralt, Alcazarquivirist, Arcilast, Tangerist, Cabo Verdelt ja Assooridelt.

Lõpuks toob see saudade tunne mängu sama ambivalentse suhte nii minevikus kui ka olevikus. Meil on hea meel minevikus kohal olla ja oleme kurvad, et oleme olevikus möödunud.

Lõpuks on saudade absoluutne nostalgia, segu emotsioonidest, mis kajavad meie meele erinevates ruumiaegades, kus armastus on minevik, kuid siiski olemas.