Iga valik on ebaõnnestumine, ebaõnnestumine, teiste võimaluste kokkuvarisemine. Meie elu koosneb sellistest ebaõnnestumistest. Ja siis me sureme. Mis on siis kõige tähtsam? Ajakirjanik Oliver Burkemani ajendas vastama Jungi analüütik James Hollis.
Tõtt-öelda on mul piinlik tunnistada, et minu jaoks on üks peamisi raamatuid James Hollise raamat «Kõige tähtsamast». Eeldatakse, et edasijõudnud lugejad kogevad muutusi peenemate vahendite, romaanide ja luuletuste mõjul, mis ei deklareeri oma ambitsioone elumuutuste osas alates lävest. Aga ma ei arva, et selle targa raamatu pealkirja tuleks võtta eneseabiväljaannetele omase primitiivse käiguna. Pigem on see värskendav väljenduse otsekohesus. "Elu on täis probleeme," kirjutab psühhoanalüütik James Hollis. Üldiselt on ta haruldane pessimist: arvukalt negatiivseid arvustusi tema raamatute kohta kirjutavad inimesed, keda ajab vihale tema keeldumine meid energiliselt rõõmustamast või universaalset õnneretsepti välja andmast.
Kui ma oleksin teismeline või vähemalt noor, siis mind häiriks ka see vingumine. Kuid ma lugesin Hollist õigel hetkel, paar aastat tagasi, ja tema laulutekstid on olnud külm dušš, kainestav laks, äratus – vali minu jaoks ükskõik milline metafoor. See oli täpselt see, mida ma väga vajasin.
James Hollis kui Carl Jungi järgija usub, et «mina» – see hääl meie peas, mida me ise peame – on tegelikult vaid väike osa tervikust. Muidugi on meie «Mina» palju skeeme, mis tema hinnangul viivad meid õnne ja turvatundeni, mis enamasti tähendab suurt palka, sotsiaalset tunnustust, täiuslikku kaaslast ja ideaalseid lapsi. Kuid sisuliselt on "mina", nagu väidab Hollis, vaid "õhuke teadvuse plaat, mis hõljub sädeleval ookeanil, mida nimetatakse hingeks". Alateadvuse võimsatel jõududel on igaühega meist omad plaanid. Ja meie ülesanne on välja selgitada, kes me oleme, ja siis seda kutset kuulda võtta, mitte sellele vastu seista.
Meie ettekujutused sellest, mida me elult tahame, ei ole üsna tõenäoliselt samad, mida elu meilt soovib.
See on väga radikaalne ja samal ajal alandlik arusaam psühholoogia ülesannetest. See tähendab, et meie ettekujutused sellest, mida me elult tahame, ei ole üsna tõenäoliselt samad, mida elu meilt soovib. Ja see tähendab ka seda, et mõtestatud elu elades rikume tõenäoliselt kõiki oma plaane, peame lahkuma enesekindluse ja mugavuse tsoonist ning sisenema kannatuste ja tundmatuse piirkonda. James Hollise patsiendid räägivad, kuidas nad lõpuks keset elu mõistsid, et on aastaid järginud teiste inimeste, ühiskonna või oma vanemate ettekirjutusi ja plaane ning seetõttu muutus nende elu iga aastaga aina võltsimaks. Tekib kiusatus neile kaasa tunda, kuni mõistad, et me kõik oleme sellised.
Varem oli inimkonnal vähemalt selles osas lihtsam, usub Hollis Jungi järgides: müüdid, uskumused ja rituaalid andsid inimestele otsesema juurdepääsu vaimse elu valdkonda. Täna püüame seda sügavat tasandit ignoreerida, kuid allasurutuna murdub see lõpuks kuskile depressiooni, unetuse või õudusunenägude näol pinnale. "Kui oleme eksinud, protesteerib hing."
Kuid pole mingit garantiid, et me seda kõnet üldse kuuleme. Paljud lihtsalt kahekordistavad oma jõupingutusi, et leida õnne mööda vanu, läbimõeldud radu. Hing kutsub neid eluga kohtuma, kuid Hollis kirjutab, ja sellel sõnastusel on praktiseeriva terapeudi jaoks kahekordne tähendus: "minu kogemuse kohaselt ei ilmu paljud oma vastuvõtule."
Küsige endalt igal elu suuremal ristteel: "Kas see valik muudab mind suuremaks või väiksemaks?"
Olgu, mis on siis vastus? Mis on tegelikult kõige tähtsam? Ärge oodake, kuni Hollis ütleb. Pigem vihjata. Elu igal olulisel ristteel kutsub ta meid endalt küsima: «Kas see valik teeb mind suuremaks või väiksemaks?» Selles küsimuses on midagi seletamatut, kuid see on aidanud mul läbida mitmeid elulisi dilemmasid. Tavaliselt küsime endalt: "Kas ma saan õnnelikumaks?" Kuid ausalt öeldes on vähestel inimestel hea ettekujutus sellest, mis meile või meie lähedastele õnne toob.
Kui aga endalt küsida, kas oma valiku tulemusena vähened või suurened, siis on vastus üllatavalt sageli ilmne. Igast valikust saab Hollise sõnul, kes jonnakalt keeldub olema optimist, meie jaoks omamoodi surm. Seega on hargile lähenedes parem valida selline suremine, mis meid ülendab, mitte see, mille järel jääme paigale kinni.
Ja üldse, kes ütles, et «õnn» on tühi, ebamäärane ja üsna nartsissistlik mõiste – parim mõõdupuu kellegi elu mõõtmiseks? Hollis tsiteerib multifilmi pealkirja, milles terapeut pöördub kliendi poole: „Vaadake, pole küsimustki, kas leiate õnne. Aga ma võin teile pakkuda kaasahaarava loo teie hädadest.» Oleksin selle variandiga nõus. Kui tulemuseks on elu, mis on mõttekam, siis pole see isegi kompromiss.
1 J. Hollis «Mis on kõige tähtsam: läbimõeldud elu elamine» (Avery, 2009).
Allikas: The Guardian