Identity

Identiteet (lat. identicus — identne, sama) — inimese teadlikkus oma kuulumisest teatud sotsiaalsesse ja isiklikusse positsiooni sotsiaalsete rollide ja egoseisundite raames. Identiteet on psühhosotsiaalse lähenemise seisukohalt (Erik Erickson) iga inimese elutsükli omamoodi epitsenter. See kujuneb psühholoogilise konstruktsioonina noorukieas ja indiviidi funktsionaalsus täiskasvanu iseseisvas elus sõltub selle kvalitatiivsetest omadustest. Identiteet määrab indiviidi võime assimileerida isiklikku ja sotsiaalset kogemust ning säilitada oma terviklikkus ja subjektiivsus muutuvale välismaailmale.

See struktuur moodustub põhiliste psühhosotsiaalsete kriiside lahendamise tulemuste integreerimise ja taasintegreerimise protsessis intrapsüühilisel tasandil, millest igaüks vastab isiksuse arengu teatud vanuseastmele. Selle või selle kriisi positiivse lahenemise korral omandab indiviid spetsiifilise egojõu, mis mitte ainult ei määra isiksuse funktsionaalsust, vaid aitab kaasa ka selle edasisele arengule. Vastasel juhul tekib spetsiifiline võõrandumise vorm — omamoodi «panus» identiteedi segadusse.

Identiteeti määratlev Erik Erickson kirjeldab seda mitmes aspektis, nimelt:

• Individuaalsus on teadlik oma unikaalsuse ja omaette olemise tunnetamine.
• Identiteet ja terviklikkus — sisemise identiteedi tunne, järjepidevus selle vahel, mis inimene oli minevikus ja milleks ta tõotab saada tulevikus; tunne, et elul on sidusus ja tähendus.
• Ühtsus ja süntees — sisemise harmoonia ja ühtsuse tunnetus, enesepiltide ja laste samastumise süntees tähenduslikuks tervikuks, millest sünnib harmooniatunne.
• Sotsiaalne solidaarsus on sisemine solidaarsustunne ühiskonna ja selle alarühma ideaalidega, tunne, et oma identiteet on selle isiku (referentsgrupi) poolt austatud inimeste jaoks mõttekas ja vastab nende ootustele.

Erickson eristab kahte üksteisest sõltuvat mõistet — rühmaidentiteet ja egoidentiteet. Rühmaidentiteet kujuneb tänu sellele, et lapse kasvatus on esimesest elupäevast alates suunatud tema kaasamisele antud sotsiaalsesse gruppi, sellele grupile omase maailmavaate kujundamisele. Ego-identiteet kujuneb paralleelselt rühmaidentiteediga ja loob subjektis tema Mina stabiilsuse ja järjepidevuse tunde, hoolimata muutustest, mis inimesega tema kasvamise ja arengu käigus toimuvad.

Ego-identiteedi ehk teisisõnu isiksuse terviklikkuse kujunemine jätkub kogu inimese elu jooksul ja läbib mitmeid etappe:

1. Individuaalse arengu esimene etapp (sünnist aastani). Põhikriis: usaldus vs umbusaldus. Selle etapi potentsiaalne egojõud on lootus ja potentsiaalne võõrandumine on ajutine segadus.
2. Individuaalse arengu teine ​​etapp (1 aasta kuni 3 aastat). Põhikriis: autonoomia vs häbi ja kahtlus. Potentsiaalne egojõud on tahe ja potentsiaalne võõrandumine on patoloogiline eneseteadvus.
3. Individuaalse arengu kolmas etapp (3 kuni 6 aastat). Põhikriis: algatusvõime versus süütunne. Potentsiaalne ego-vägi on võime näha eesmärki ja selle poole pürgida ning potentsiaalne võõrandumine on jäik rollikinnitus.
4. Individuaalse arengu neljas etapp (6-12 aastat). Põhikriis: pädevus vs ebaõnnestumine. Võimalik ego tugevus on enesekindlus ja potentsiaalne võõrandumine on tegevuse seiskumine.
5. Individuaalse arengu viies etapp (12 aastast 21 aastani). Põhikriis: identiteet versus identiteedi segadus. Potentsiaalne egojõud on terviklikkus ja potentsiaalne võõrandumine on terviklikkus.
6. Individuaalse arengu kuues etapp (21-25 aastat). Põhikriis: intiimsus versus isolatsioon. Potentsiaalne egojõud on armastus ja potentsiaalne võõrandumine on nartsissistlik tagasilükkamine.
7. Individuaalse arengu seitsmes etapp (25-60 aastat). Põhikriis: generatiivsus versus stagnatsioon. Potentsiaalne egojõud on hoolimine ja potentsiaalne võõrandumine on autoritaarsus.
8. Individuaalse arengu kaheksas etapp (pärast 60 aastat). Põhikriis: terviklikkus versus meeleheide. Potentsiaalne egojõud on tarkus ja potentsiaalne võõrandumine on meeleheide.

Iga elutsükli etappi iseloomustab konkreetne ülesanne, mille ühiskond esitab. Ühiskond määrab ka arengu sisu erinevatel elutsükli etappidel. Ericksoni sõnul sõltub probleemi lahendamine nii indiviidi poolt juba saavutatud arengutasemest kui ka ühiskonna üldisest vaimsest õhkkonnast, kus ta elab.

Üleminek ühelt egoidentiteedi vormilt teisele põhjustab identiteedikriise. Kriisid ei ole Ericksoni sõnul isiksusehaigus, mitte neurootilise häire ilming, vaid pöördepunktid, "valikuhetked progressi ja taandarengu, integratsiooni ja viivituse vahel".

Nagu paljud vanuse arengu uurijad, pööras Erickson erilist tähelepanu noorukieale, mida iseloomustab kõige sügavam kriis. Lapsepõlv hakkab läbi saama. Selle elutee suure etapi läbimist iseloomustab ego-identiteedi esimese tervikliku vormi kujunemine. Selle kriisini viivad kolm arengusuunda: kiire füüsiline kasv ja puberteet ("füsioloogiline revolutsioon"); mure teemal „kuidas ma teiste silmis välja näen”, „milline ma olen”; vajadus leida oma erialane kutse, mis vastaks omandatud oskustele, individuaalsetele võimetele ja ühiskonna nõudmistele.

Peamine identiteedikriis langeb noorukieas. Selle arenguetapi tulemuseks on kas «täiskasvanu identiteedi» omandamine või arengupeetus, nn hajus identiteet.

Intervalli nooruse ja täiskasvanuea vahel, mil noor inimene püüab katse-eksituse meetodil leida oma kohta ühiskonnas, nimetas Erickson vaimseks moratooriumiks. Selle kriisi tõsidus sõltub nii varasemate kriiside lahenemisest (usaldus, iseseisvus, aktiivsus jne) kui ka kogu ühiskonna vaimsest õhkkonnast. Ületamatu kriis viib ägeda difuusse identiteedi seisundisse, mis on noorukiea erilise patoloogia aluseks. Ericksoni identiteedipatoloogia sündroom:

• taandareng infantiilsele tasemele ja soov täiskasvanu staatuse omandamist võimalikult kaua edasi lükata;
• ebamäärane, kuid püsiv ärevusseisund;
• eraldatuse ja tühjuse tunne;
• pidevalt viibides millegi seisundis, mis võib elu muuta;
• hirm isikliku suhtlemise ees ja suutmatus vastassoost isikuid emotsionaalselt mõjutada;
• vaenulikkus ja põlgus kõigi tunnustatud sotsiaalsete rollide, isegi meeste ja naiste vastu;
• põlgus kõige kodumaise vastu ja irratsionaalne eelistamine kõigele võõrale (põhimõttel «hea on seal, kus meid ei ole»). Äärmuslikel juhtudel on ainsa enesejaatuse viisina negatiivse identiteedi otsimine, soov «mittemillekski saada».

Identiteedi omandamine on tänapäeval saamas iga inimese tähtsaimaks eluülesandeks ja loomulikult ka psühholoogi kutsetegevuse tuumaks. Enne küsimust "Kes ma olen?" põhjustas automaatselt traditsiooniliste sotsiaalsete rollide loetlemise. Tänapäeval nõuab vastuse otsimine rohkem kui kunagi varem erilist julgust ja tervet mõistust.