Briti ulmekirjanik Charlie Strauss tunneb end edule vaatamata läbikukkujana: näib, et ta on suureks kasvamise ülesandes läbi kukkunud. Oma kolumnis püüab ta välja mõelda, mis selle alaväärsustunde põhjustab.
Kui olin saamas 52-aastaseks, mõistsin järsku: ma tunnen, et ma pole täiskasvanuks saamise ülesandega hakkama saanud. Mis tunne on olla täiskasvanu? Teatud tegevuste ja käitumiste kogum? Igaüks saab koostada oma nimekirja. Ja võib-olla tunnete ka, et te ei suuda seda võrrelda.
Ma ei ole selles üksi. Tean paljusid igas vanuses inimesi, nii oma eakaaslasi kui ka nooremaid, kes näevad end läbikukkujatena, kuna nad ei suutnud suureks saada.
Ma tunnen, et ma pole küpseks saanud, aga kas see tähendab, et ma pole tegelikult suureks saamisega hakkama saanud? Olen kirjanik, elan oma korteris, mul on oma auto, olen abielus. Kui koostada nimekiri kõigest, mis peaks olema ja mida täiskasvanuna teha, siis vastan sellele üsnagi. Noh, see, mida ma ei tee, pole kohustuslik. Ja ometi tunnen end läbikukkujana... Miks?
Lapsena sain selgeks mudeli, et tänapäeva noorus on tuttav vaid vanadest filmidest.
Minu ettekujutused täiskasvanueast kujunesid välja lapsepõlves 18. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses 1940-aastaseks saanud vanemate tähelepanekute põhjal. Ja nad järgisid oma vanemate, minu vanavanemate üleskasvamise mudelit – kolme neist ma enam elusalt ei leidnud. Need omakorda said täisealiseks Esimese maailmasõja eelõhtul või selle ajal.
Tänastele noortele tuttava täiskasvanu käitumismudeli õppisin lapsepõlves alles vanadest filmidest. Mehed kandsid alati ülikonda ja mütsi ning läksid tööle. Naised riietusid eranditult kleitidesse, jäid koju ja kasvatasid lapsi. Materiaalne heaolu tähendas auto ja võib-olla mustvalge teleri ja tolmuimeja olemasolu, ehkki 1950. aastatel oli see peaaegu luksuskaup. Lennureis oli siis veel eksootiline.
Täiskasvanud käisid kirikus (meie peres sünagoogis), ühiskond oli üsna homogeenne ja sallimatu. Ja kuna ma ei kanna ülikonda ja lipsu, ma ei suitseta piipu, ma ei ela oma perega linnast väljas oma majas, tunnen end kui ülekasvanud poiss, kes ei jõudnud kunagi täiskasvanuks saada, saavutada kõike, mida täiskasvanud inimene peaks saavutama.
Võib-olla on see kõik jama: selliseid täiskasvanuid tegelikult polnud, välja arvatud rikkad, kes olid teistele eeskujuks. Lihtsalt eduka keskklassi inimese kuvand on muutunud kultuuriliseks mustriks. Ebakindlad, kartlikud inimesed püüavad end aga veenda, et nad on täiskasvanud, ja püüavad kohaneda kõigega, mida teised neilt väidetavalt ootavad.
Ka 50ndate linna-eeslinnad pärisid oma vanematelt arusaama täiskasvanud käitumisest. Võib-olla pidasid nemadki end läbikukkujateks, kes ei suutnud suureks saada. Ja võib-olla tundsid samamoodi ka eelmised põlvkonnad. Võib-olla ei õnnestunud ka 1920. aastate konformistlikest vanematest saada «päris» viktoriaanlikus vaimus pereisadeks? Tõenäoliselt võtsid nad seda kui lüüasaamist, et ei saanud palgata kokka, neiu või ülemteenrit.
Põlvkonnad vahetuvad, kultuur muutub, sa teed kõike õigesti, kui sa minevikku kinni ei hoia
Siin on rikastega kõik korras: nad saavad endale lubada kõike, mida tahavad — nii teenijaid kui ka laste haridust. Downton Abbey populaarsus on arusaadav: see räägib rikaste elust, kes saavad täita iga oma kapriisi, elada nii, nagu tahavad.
Seevastu tavainimesed püüavad klammerduda vananenud kultuurimudelite kildude külge, mis on ammu aegunud. Seega, kui olete nüüd sülearvuti kallal töötades küürus, kui teil pole seljas ülikond, vaid kapuutsid ja sörkijad, kui kogute kosmoselaevade mudeleid, lõõgastuge, pole te kaotaja. Põlvkonnad vahetuvad, kultuur muutub, sa teed kõike õigesti, kui sa minevikku kinni ei hoia.
Terry Pratchett ütles, et iga 80-aastase mehe sees elab segaduses kaheksa-aastane poiss, kes ei saa aru, mis kurat temaga praegu toimub. Kallista seda kaheksa-aastast last ja ütle talle, et ta teeb kõike õigesti.
Teave autori kohta: Charles David George Strauss on Briti ulmekirjanik ning Hugo, Locuse, Skylarki ja Sidewise’i auhindade võitja.