Ema peaks seal olema, ema peaks toitma, riietama, magama panema, ema peaks… Aga kas ta peaks? Kliiniline psühholoog Inga Green räägib oma emaduse kogemusest noores ja küpses eas.
Minu poegade vanusevahe on 17 aastat. Olen 38 aastane, noorim laps on 4 kuud vana. See on täiskasvanud emadus ja iga päev võrdlen end tahtmatult aeg-ajalt.
Siis tuli olla igal pool õigel ajal ja mitte nägu kaotada. Abielluge ja saage varsti laps. Olles sünnitanud, ei saa te tegelikult teda last hoida, sest teil on vaja õpingud lõpetada. Ülikoolis kurnan unepuudusest oma lühikest mälu ja kodus on sugulased koos pojaga kolmes vahetuses valves. Sa pead olema hea ema, õpilane, naine ja perenaine.
Diplom läheb kiiresti siniseks, kogu aeg häbi. Mäletan, kuidas ma ämma juures kõik pannid ühe päevaga ära pesin, et ta näeks, kui puhas ma olen. Ma ei mäleta, milline mu poeg tol ajal oli, aga neid panne mäletan üksikasjalikult. Diplomi täitmiseks minge võimalikult kiiresti magama. Tööle minekuks lülitage kiiresti tavalisele toidule. Öösiti noogutab ta rinnapumba rütmilise sumina saatel, et imetamist jätkata. Ma pingutasin väga ja kannatasin häbi pärast, et minust ei piisa, sest kõik räägivad, et emadus on õnn ja minu emadus on stopper.
Nüüd mõistan, et olen sattunud vastandlike nõuete küüsi emadele ja naistele üldiselt. Meie kultuuris on neil (meil, minul) kohustus kogeda õnne eneseohverdamisest. Teha võimatut, teenindada kõiki ümber, olla alati kena. Alati. Hobuste onnid.
Tõde on see, et rutiinsete tegude puhul on võimatu end hästi tunda, tuleb simuleerida. Teeskle nii, et nähtamatud kriitikud midagi ei tea. Aastate jooksul olen sellest aru saanud. Kui saaksin oma kahekümneaastasele minale kirja saata, oleks seal kirjas: “Keegi ei sure, kui hakkad enda eest hoolitsema. Iga kord, kui pesema ja hõõruma jooksed, võta valge kitliga «enamus» kaelast maha. Sa ei ole talle midagi võlgu, see on väljamõeldud.»
Täiskasvanud emaks olemine tähendab mitte kuhugi kiirustada ega kellelegi aru anda. Võtke laps sülle ja imetlege. Koos abikaasaga laulge talle laule, narrige. Mõelge välja erinevad õrnad ja naljakad hüüdnimed. Jalutuskäikudel rääkige jalutuskäruga möödujate silme all. Pettumuse asemel kogege lapsele suurt kaastunnet ja tänulikkust tema tehtud töö eest.
Beebi olemine pole lihtne ja nüüd on mul piisavalt kogemusi, et seda mõista. Ma olen temaga ja ta ei ole mulle midagi võlgu. Selgub, et lihtsalt armastan. Ja koos kannatlikkuse ja imiku vajaduste mõistmisega tuleb mulle rohkem tunnustust ja austust oma vanema poja vastu. Ta ei ole süüdi selles, kui raske mul temaga oli. Kirjutan seda teksti ja minu kõrval hingab unenäos mõõdetult mu noorim poeg. Ma tegin kõike.