Albert Einstein oli veendunud patsifist. Otsides vastust küsimusele, kas sõdu on võimalik lõpetada, pöördus ta tema arvates inimloomuse peamise asjatundja Sigmund Freudi poole. Kahe geeniuse vahel algas kirjavahetus.
1931. aastal kutsus Intellektuaalse Koostöö Instituut Rahvasteliidu (ÜRO prototüübi) ettepanekul Albert Einsteini vahetama arvamusi poliitika ja universaalse rahu saavutamise viiside üle iga enda valitud mõtlejaga. Ta valis Sigmund Freudi, kellega ristusid põgusalt 1927. aastal. Vaatamata sellele, et suur füüsik suhtus psühhoanalüüsi skeptiliselt, imetles ta Freudi tööd.
Einstein kirjutas oma esimese kirja psühholoogile 29. aprillil 1931. Freud võttis vestluskutse vastu, kuid hoiatas, et tema seisukoht võib tunduda liiga pessimistlik. Aasta jooksul vahetasid mõtlejad mitu kirja. Iroonilisel kombel avaldati need alles 1933. aastal, pärast seda, kui Hitler tuli Saksamaal võimule, ajades lõpuks nii Freudi kui Einsteini riigist välja.
Siin on mõned katkendid, mis on avaldatud raamatus “Milleks on meile sõda vaja? Albert Einsteini kiri Sigmund Freudile 1932. aastal ja vastus sellele.
Einstein Freudile
“Kuidas laseb inimene end juhtida nii metsikul entusiasmil, mis paneb ta oma elu ohverdama? Vastus saab olla ainult üks: janu vihkamise ja hävingu järele on inimeses endas. Rahuajal eksisteerib see püüdlus varjatud kujul ja avaldub ainult erakorralistel asjaoludel. Kuid temaga mängimine ja kollektiivse psühhoosi võimusesse puhumine osutub suhteliselt lihtsaks. See on ilmselt kogu vaadeldavate tegurite kompleksi varjatud olemus, mõistatus, mille saab lahendada ainult iniminstinktide valdkonna ekspert. (…)
Imestad, et inimesi on nii lihtne sõjapalavikusse nakatada, ja mõtled, et selle taga peab olema midagi tõelist.
Kas inimkonna vaimset arengut on võimalik kontrollida nii, et see oleks vastupidav julmuse ja hävitamise psühhoosidele? Siin ei pea ma silmas ainult nn harimatut massi. Kogemus näitab, et seda hukatuslikku kollektiivset sugestiooni kipub sagedamini tajuma nn intelligents, kuna intellektuaal ei puutu otse kokku «kareda» reaalsusega, vaid kohtab ajakirjanduse lehekülgedel selle spiritistlikku, kunstlikku vormi. (…)
Ma tean, et teie kirjutistest võime otsesõnu või vihjamisi leida selgitusi selle kiireloomulise ja põneva probleemi kõikidele ilmingutele. Siiski teete meile kõigile suure teene, kui esitate maailmarahu probleemi oma viimaste uurimuste valguses ja siis võib-olla valgustab tõe valgus teed uutele ja viljakatele tegutsemisviisidele.
Freud Einsteinile
"Teid hämmastab, et inimesed nii kergesti sõjapalavikusse nakatuvad, ja arvate, et selle taga peab olema midagi reaalset – vihkamise ja hävingu instinkt, mis on omane inimesele endale, kellega sõjaõhutajad manipuleerivad. Olen sinuga täiesti nõus. Ma usun selle instinkti olemasolusse ja üsna hiljuti jälgisin valuga selle meeletuid ilminguid. (…)
See instinkt toimib ilma liialduseta kõikjal, viies hävinguni ja püüdes taandada elu inertse aine tasemele. Tõsiselt öeldes väärib see surmainstinkti nime, erootilised ihad aga kujutavad endast võitlust elu eest.
Välistele sihtmärkidele minnes avaldub surmainstinkt hävinguinstinkti kujul. Elusolend säilitab oma elu, hävitades kellegi teise oma. Mõnes manifestatsioonis toimib surmainstinkt elusolendite sees. Oleme näinud palju normaalseid ja patoloogilisi ilminguid sellisel hävitavate instinktide teisenemisel.
Me langesime isegi sellisesse pettekujutlusse, et hakkasime oma südametunnistuse päritolu seletama sellise agressiivsete impulsside "sissepööramisega". Nagu te mõistate, kui see sisemine protsess hakkab kasvama, on see tõeliselt kohutav ja seetõttu peaks hävitavate impulsside ülekandmine välismaailmale tooma leevendust.
Seega jõuame bioloogilise õigustuseni kõikidele alatutele, kahjulikele kalduvustele, millega me lakkamatut võitlust peame. Tuleb järeldada, et need on isegi rohkem asjade olemuses kui meie võitlus nendega.
Neis õnnelikes maanurkades, kus loodus inimesele ohtralt oma vilju jagab, voolab rahvaste elu õndsuses.
Spekulatiivne analüüs võimaldab meil kindlalt väita, et inimkonna agressiivseid püüdlusi ei saa kuidagi maha suruda. Nad ütlevad, et neis õnnelikes maanurkades, kus loodus jagab inimesele ohtralt oma vilju, voolab rahvaste elu õndsuses, tundmata sundi ja agressiooni. Mul on raske uskuda (…)
Samuti püüavad bolševikud lõpetada inimeste agressiivsust materiaalsete vajaduste rahuldamise tagamise ja inimestevahelise võrdsuse ettekirjutamisega. Usun, et need lootused on määratud luhtuma.
Muide, bolševikud täiustavad hoogsalt oma relvi ja nende ühtsuses mängib nende vihkamine nende vastu, kes nendega ei ole. Seega, nagu teie probleemiavalduses, ei ole inimeste agressiivsuse mahasurumine päevakorras; Ainus, mida saame teha, on proovida auru välja lasta teistmoodi, vältides sõjalisi kokkupõrkeid.
Kui sõjakalduvuse põhjustab hävitamise instinkt, siis selle vastumürgiks on Eros. Kõik, mis tekitab inimeste vahel kogukonnatunnet, on abinõuks sõdade vastu. Seda kogukonda võib olla kahte tüüpi. Esimene on selline seos nagu armastuse objekti külgetõmme. Psühhoanalüütikud ei kõhkle seda armastuseks nimetamast. Religioon kasutab sama keelt: "Armasta oma ligimest nagu iseennast." Seda vaga otsust on lihtne välja öelda, kuid raske täide viia.
Teine üldsuse saavutamise võimalus on identifitseerimine. Kõik, mis rõhutab inimeste huvide sarnasust, võimaldab väljendada kogukonna-, identiteeditunnet, millel toetub suures plaanis kogu inimühiskonna ülesehitamine.(…)
Sõda võtab lootusrikka elu; ta alandab inimese väärikust, sundides teda vastu tahtmist naabreid tapma
Ühiskonna ideaalne seisund on ilmselgelt olukord, kus iga inimene allutab oma instinktid mõistuse diktaadile. Mitte miski muu ei suuda inimeste vahel nii täielikku ja kestvat liitu luua, isegi kui see tekitab lünki vastastikuse tundekoguduse võrgustikus. Asjade olemus on aga selline, et see pole midagi muud kui utoopia.
Teised kaudsed sõjatõkestamise meetodid on muidugi teostatavamad, kuid ei vii kiirete tulemusteni. Need on rohkem nagu veski, mis jahvatab nii aeglaselt, et inimesed surevad pigem nälga, kui ootavad, kuni see jahvatatakse. (…)
Igal inimesel on võime ennast ületada. Sõda võtab lootusrikka elu; see alandab inimese väärikust, sundides teda vastu tahtmist naabreid tapma. See hävitab materiaalse rikkuse, inimtöö viljad ja palju muud.
Lisaks jätavad tänapäevased sõjapidamise meetodid vähe ruumi tõelisele kangelaslikkusele ja võivad kaasaja hävitamismeetodite kõrget keerukust arvestades viia ühe või mõlema sõdiva poole täieliku hävitamiseni. See on nii tõsi, et me ei pea endalt küsima, miks pole sõjapidamine seni üldise otsusega keelatud.